Mati Heidmets.

FOTO: Mihkel Maripuu

Kui palju Eesti kõrghariduses «sama asja mitmes kohas tegemist» tegelikult on, aruteleb Tallinna Ülikooli professor Mati Heidmets.

Üheksakümnendatel aastatel kasvas Eestis kõrgharidust pakkuvate õppeasutuste arv kuuelt neljakümne üheksani. Plahvatanud kõrgharidussektor tõi lauale dubleerimisteema – paljudele tundus, et sama asja kümnes kohas õpetada ei ole tark. Nüüd on tekkinud võimalus dubleerimisele näkku vaadata ja küsida, palju meil seda «sama asja mitmes kohas tegemist» tegelikult on.

Hiljuti lõppes üleminekuhindamine, mille käigus hinnati kõigi Eesti üli- ja kõrgkoolide kvaliteeti, ressursse ja jätkusuutlikkust. See annab olukorrast, sealhulgas ka dubleerimisest, selge ja kiretu pildi.

Dubleerimise neli nägu

Seaduse kohaselt tohivad Eestis alates selle aasta 1. jaanuarist tegutseda vaid õppeasutused, kellele valitsus on üleminekuhindamise põhjal andnud õppe läbiviimise õiguse. Selliseid õppeasutusi on kokku 30.

Küsida võiks nii – kas ja mil määral meie kolmekümne tegijaga kõrghariduses on leida dubleerimist, mõeldes viimase all ühte õppekavagruppi kuuluvate õppekavade pakkumist mitmes õppeasutuses.

Selgituseks, kõik Eestis käigusolevad õppekavad on jaotatud 28 õppekavagruppi, ka üleminekuhindamisel polnud hinnatavaks ühikuks mitte eraldiseisev õppekava, vaid sisu poolest sarnaste õppekavade grupp (näit humanitaaria, bio- ja keskkonnateadused, meditsiin jne).

Juuresolevas tabelis on kõik õppekavagrupid neis õpet pakkuvate õppeasutuste arvu (ehk siis dubleerimise määra) alusel jaotatud nelja klassi, klassidele antud nimetused on minu luuleline lisandus üleminekuhindamise kuivale andmestikule. Kindlasti on saadud pilt dubleerimisest linnulennuline, see ei räägi midagi üksikutest õppekavadest, nende sisust ega eripäradest.

Siiski toob ka õppekavagrupi täpsusega väljajoonistatud olukord välja olulisemad dubleerimis pesad ning paneb küsima, kas praeguse seisu üle tuleks rõõmustada või pead valutada? Kuna ühtset ettekujutust sellest, milline on Eesti jaoks sobilik kõrgharidusmaastik, pole olemas, kõiguvad ka suhtumised seinast seina.

Fundamentalistid usuvad, et igasugune dubleerimine on olemuslikult halb. Nende unistus on tekitada kõrgkoolide vahel selge tööjaotus, koondada väikese riigi vähene kompetents ühte kohta. Loodetakse, et koondumine aitab jõuda parima kvaliteedini.

Fundamentalisti ideaalmaailm võiks näiteks avalike ülikoolide puhul välja näha nii: TTÜ toodab insenere, TLÜ õpetajaid, EMÜ hoolitseb põllumeeste eest ning kaks akadeemiat varustavad rahvamajandust kunstnikega. Kõik ülejäänu tuleb Tartu Ülikoolist.

Sellist mõtteviisi toetab ajalooline kogemus – kolmkümmend aastat tagasi elu just nii käiski. Skaala teises otsas istuvad liberaalid, kes arvavad, et ka kõrgharidus vajab Eesti-sisest konkurentsi. Loosungis «meie konkureerime muu maailmaga» näevad nad varjatud püüdu oma konnatiigis edasi mõnuleda.

Üheksakümnendatel plahvatanud Eesti kõrgharidussektor oli liberaalide arvates õnn, mitte õnnetus. See tõi kaasa värsket verd, uusi lähenemisi ning pani ka vanad ja suured ennast liigutama.

Nemad usuvad iseregulatsiooni ning toovad argumendiks viimase kümnendi jooksul toimunud õppeasutuste arvu kiire vähenemise Eesti kõrgharidussektoris – neljakümne üheksalt kolmekümneni.

Minu arvates ühte tõde ega ideaalset tasakaalupunkti pole selles vaidluses olemas, nii hinnangud kui ka lahendused on õppevaldkonniti erinevad. Umbes pooltes õppekavagruppides on juba praegu asjad mõistlikud (pakkujate mitmekesisuse vaatepunktist), ülejäänud pool tahab kohendamist.

Esitatud neljasele jaotusele toetudes ei muretseks ma ei monopolistide ega ka dialoogipidajate üle, pole ei ühe ega teise puhul olulisi argumente, miks peaks praegust olukorda muutma.

Monopolid on ajalooliselt kujunenud ning tähendavad reeglina kallist ja spetsiifilist õpet, uute pakkujate turuletulek pole siin rahaliselt ega sisuliselt põhjendatud. Dialoogipidajate hulgas on aga mitmeid nn pehmemaid õppevaldkondi, kus Eesti-sisene mõttevahetus on valdkonna enda arengu oluline eeltingimus.

Viiendik tudengeid ja 70 õppekava

Selge paistab asi olevat ka teise äärmusega, ärinduse ja halduse õppekavarühmaga. Karta on, et just siin toimuv on aastaid toetanud jutte kõrgharidusega baaridaamidest ning raha eest diplomite ostmisest. Süüvimata nende juttude põhjendatusse, tuleb tõdeda, et põhjust murekortsudeks on.

Tegu on Eesti konkurentsitult suurima õppevaldkonnaga – kokku on selles õppekavarühmas käigus 70 õppekava, millel õpib ligi 20 protsenti kogu Eesti üliõpilaskonnast. Samas on kõrgtasemel ärinduse ja halduse õppejõude Eestis ehk kümmekond, neid neljateistkümne kooli ja seitsmekümne õppekava peale ära jagada on paras hiromantia. Pole parata, see suur tükk Eesti kõrgharidusest ootab tõsist korrastamist.

Kõige keerulisem on seis kolmandas, «dubleerimiseks» defineeritud rühmas. Selget mõõdupuud, mis ütleb, et kolm on parem kui viis või et nelja koondamine kaheks teeb elu ilusamaks, pole olemas.

Lisaks sisaldab üks õppekavagrupp sageli sisult väga erinevaid ning mittekattuvaid õppekavu – jabur oleks muretseda hispaania keele õpetamise pärast seetõttu, et teises koolis läti keelt juba õpetatakse.

Teisalt on tõsiseltvõetavad ka kahtlused Eesti võimekuses kindlustada kvaliteetne õpe olukorras, kus sama asja pakub seitse õppeasutust. Mõningane koondumine on dubleerijate seltskonnas minu arvates paratamatu.

Koondumise mehhanismiks võiks olla süvendatud kvaliteedivaatlus (üleminekuhindamise andmestik annab selleks hea võimaluse) koos analüüsiga üksikute õppekavade tegelikust haakumisest Eesti ühiskonna- ja majandusarengu vajadustega.

Sotsiaalteaduslik tehnikaülikool

Vaadates dubleerimist õppeasutuste tasemel, on tõenäoliselt kõige puhtam «sama asja mitmes kohas tegemine» olukord, kus erinevate koolide tegevusprofiilid (pakutavad õppekavagrupid) langevad sajaprotsendiliselt kokku. Selliseid juhtumeid Eestis leidub, silma torkavad näiteks neli usuteaduslikku kõrgkooli või siis kaks ainult ärinduse ja halduse valdkonnas tegut-sevat õppeasutust.

Kuna tegemist on suhteliselt väikeste kõrgkoolidega, siis oleks neil ehk mõistlik kaaluda erinevaid liitumisvariante. Avalike ülikoolide puhul võiks küsida nii – kuivõrd sarnased või eristuvad on ülikoolides domineerivad õppevaldkonnad?

Kui võtta aluseks lõpetajate jaotumine õppevaldkonniti, siis on ootuspäraselt kõige selgema fookusega kaks akadeemiat, valdav osa nende lõpetajatest on pärit kunstide õppevaldkonnast. Ülejäänutest on kõige selgema dominandiga TTÜ, üllatavalt pole selleks mitte tehnikaerialad, vaid hoopis sotsiaalia.

HTM andmetel olid TTÜ kolm kõige suurema lõpetajate osakaaluga õppevaldkonda 2010. aastal sotsiaalteadused, ärindus ja õigus (42%), tehnika, tootmine ja ehitus (36%) ning loodus- ja täppisteadused (19%). Ka Tartu Ülikoolist tuli kõige rohkem lõpetajaid sotsiaalteaduste, ärinduse ja õiguse õppevaldkonnast (37%), järgnesid humanitaaria ja kunstid (18%) ning loodus- ja täppisteadused (14%).

Tallinna Ülikooli kolm peamist valdkonda olid samal aastal humanitaaria ja kunstid (27%), haridus- (25%) ning sotsiaalteadused, ärindus ja õigus (24%), Eesti Maaülikoolil vastavalt põllumajandus (28%), tehnika, tootmine ja ehitus (27%) ning teenidus (25%).

Dubleerimise kiituseks

Lähipilk dubleerimisele ütleb, et koll polegi nii hirmus, kui see aegajalt tundub. Tõeliselt mastaapne «sarnaste asjade tegemine» toimub meil vaid ühes õppevaldkonnas, paraku küll kogu Eesti kõrghariduse kõige mahukamas ja laiahaardelisemas tegevusareaalis. Mujal suurt draamat pole, kui just mitte fundamentalistiks hakata.

Mis oleks paras õnnetus, tulemusena saame suure hulga monopole, kes kõik on veendunud oma iseväärtuses ja eksimatuses. Ning õppejõududel, kes parajasti pukis oleva (ainsa) dekaani või direktori koolkonda ei kuulu, ei jää muud üle kui Eestist jalga lasta.

Mõistlik mitmekesisus on hariduses asjakohane, seda enam, et dubleerimine pole pelgalt Eesti akadeemilise maailma siseasi.

Tegelikult on see küsimus Eesti ühiskonna ülesehitusest, meie mõtteelu mitmekesisusest, küsimus Eesti hakkamasaamisest avatud ja süvenevalt määramatus maailmas.

Erilaadsed mõttepesad ja kompetentsisaared hoiavad üleval ühiskondlikku dialoogi, pakuvad alternatiive ning esitavad vastandlikke vaateid, mis lõppkokkuvõttes on tugevam ja edasiviivam elukorraldus kui üks ja seetõttu parim õppekava, mõtteviis või elufilosoofia.

Mati Heidmets on Eesti Kõrghariduse Kvaliteediagentuuri hindamisnõukogu esimees.

Dubleerimine Eesti kõrghariduses

Klass 1 – monopol (4)

Õppekavagrupid, millistes Eestis pakub õpet vaid üks õppeasutus: põllumajandus, riigikaitse, sisekaitse, veterinaaria.

Klass 2 – dialoog (9)

Õppekavagrupid, kus pakkujaid on kaks või kolm: ajakirjandus ja infolevi (2), füüsikalised loodusteadused (3), humanitaaria (2), keeled ja kultuurid (3), matemaatika ja statistika (2), meditsiin (2), muusika ja teatrikunst (3), psühholoogia (2), sport (2).

Klass 3 – dubleerimine (14)

Õppekavagrupid, kus pakkujate arv kõigub neljast seitsmeni: arhitektuur ja ehitus (4), bio– ja keskkonnateadused (4), informaatika ja infotehnoloogia (7), isikuteenindus (5), keskkonnahoid (6), kunstid (6), sotsiaalteadused (4), sotsiaalteenused (4), tehnika, tootmine ja tehnoloogia (7), tervishoid (4), transporditeenused (4), usuteadus (5), õigusteadus (4), õpetajakoolitus ja kasvatusteadus (5).

Klass 4 - karm dubleerimine (1)

Eesti kõrghariduse kroonijuveel -õppekavagrupp nimetusega ärindus ja haldus. Siin on valitsus andnud õppe läbiviimise õiguse 14 õppeasutusele. Dubleerimine Eesti kõrghariduses

Allikas: kõrgharidusstandard, lisa 3