Andres Adamson. FOTO: Hetk videoloengust

Haridusküsimustes, eriti nende sisulises pooles, on väga palju sellist, mida ei saa ega tohigi otsustada ametnike poolt, kirjutab ajaloolane Andres Adamson.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Haridus- ja noorteameti ümber puhkenud kära ärgitab mind osutama, et selle peadirektori ametikohal poleks Ulla Ilissoni asemel hakkama saanud ka mitte keegi teine. Ega hakkagi ilma eelnevate ümberkorraldusteta saama. See võimatus oli ilmne juba siis, kui too uus riigiamet aasta eest SA Innove, SA Archimedese, Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutuse ning Eesti Noorsootöö Keskuse ühendamise teel loodi. Põhjusi on mitmeid ning kahest peamisest üks on liiga keerukas struktuur.

Selgitan analoogia kaudu. Olen ajaloolane, ka sõjaajaloolane. Kogu maailma relvajõududes kasutatakse juba sajandeid peamiselt kolmik- ja nelikjaotust: rühmas on 3–4 jagu, kompaniis 3–4 rühma, pataljonis 3–4 kompaniid, rügemendis või brigaadis 3–4 pataljoni, diviisis 3–4 rügementi või brigaadi. Selle aluseks on asjatult raisatud verega kinni makstud teadmine, et üks juht enama kui 3–4 otsese alluva tegevust suunata ei suuda (üldjuhul, erandeid on muidugi, ja mitte vähe).

Sõjaajaloost näeme, et enamasti on allpool kasutatud pigem nelik- ja ülalpool kolmikjaotust, ehkki teoreetiliselt peaks olema vastupidi: vaatamata paljude satiirikute arvukatele vastupidistele näidetele peaks ülalpool ju lisanduma teavet, üldpilti ja kompetentsi ning jaotuste arv võiks kasvada. Väga head juhid suudavadki juhtida kuni kuue otsese alluva (allüksuse) tegevust. Veel rohkem oleks juba silmamoondus või enesepettus. Pea- või kindralstaapides on osakondi enamasti kuni kuus. Praktika on seda lihtsat tõde alatasa üle kinnitanud ja väljaspool militaarsfääri pole asi paraku teisiti. Samamoodi – kui mitte arvestada briifingulaadseid teavitamiskoosolekuid – pole mõtet pidada enama kui kümmekonna osavõtjaga arutuskoosolekuid. Need on tavaliselt vaid ajaraisk ja demonstreerivad väära arusaama efektiivsuse olemusest.