Eestil on vaja hoolivaid inimesi? Muidugi. Ja kaasavaid, sallivaid ning avatuid ikka ka. Justkui me seda ei kuuleks hommikust õhtuni. Sellist sõnavahtu oskab toota iga kirjaoskaja inimene. Mis motiividel Kaimar Karu seda teeb, jääb segaseks, aga see pole ka eriti oluline, kirjutab ajaloolane Lauri Vahtre (Isamaa).
Tellijale
Lauri Vahtre: Kaimar Karu postitus on ehe näide populismist (15)
Oluline – ja ohtlik – on, et näiliselt EKRE-vastane arvamusavaldus on ilmselgelt veel vapslikum, kui EKRE ongi, sest taas nõutakse taga vana head «erakondadeta Eestit». Ajalooline kogemus ütleb küll, et erakondadeta demokraatiat pole olemas, sest inimesed lihtsalt ei arva asjadest ühtmoodi, aga ikka ja jälle ilmub välja keegi, kes alustab vana joru: teeme nüüd nii, et kõigil oleks hea. Hoolime, kaasame, sallime ja oleme hästi avatud. Mõistmata või tahtmata mõista, et sellist ühiskonda saab rajada vaid illusoorselt, Põhja-Korea või punase Kuuba võtetega. Põhjakorealased, näete, ei vaja samuti Reformierakonda, Keskerakonda, Isamaad; nemad eelistavad koonduslaagreid, ajupesu ja vaesust.