Oluline – ja ohtlik – on, et näiliselt EKRE-vastane arvamusavaldus on ilmselgelt veel vapslikum, kui EKRE ongi, sest taas nõutakse taga vana head «erakondadeta Eestit». Ajalooline kogemus ütleb küll, et erakondadeta demokraatiat pole olemas, sest inimesed lihtsalt ei arva asjadest ühtmoodi, aga ikka ja jälle ilmub välja keegi, kes alustab vana joru: teeme nüüd nii, et kõigil oleks hea. Hoolime, kaasame, sallime ja oleme hästi avatud. Mõistmata või tahtmata mõista, et sellist ühiskonda saab rajada vaid illusoorselt, Põhja-Korea või punase Kuuba võtetega. Põhjakorealased, näete, ei vaja samuti Reformierakonda, Keskerakonda, Isamaad; nemad eelistavad koonduslaagreid, ajupesu ja vaesust.
Mitte et mulle erakonnad ja erakonnapoliitika meeldiksid. Vastupidi, need on eemaletõukavad. Aga vajalikud. Nagu öeldakse: inimesed ei peaks liiga täpselt teadma, kuidas tehakse vorste ja seadusi. Mõlemad protsessid on üsna ropud, aga resultaat võib mõnikord olla täiesti tarbimiskõlblik.