Andres Herkel: Isamaa ja konservatismi tulevikust

Andres Herkel. Foto: Konstantin Sednev

Isamaal on põhjust Lavly Perlingule tänulik olla, sest ilma temata võinuks esimehe valimised palju halvemini minna, kirjutab kolumnist Andres Herkel.

Õigupoolest võinuks eeldada, et Helir-Valdor Seeder võidab Isamaa esimehe valimised veel suuremalt, kui ta seda tegi. Esiteks ei käi poliitikalaeva pööramine järsu rapsakuga. Teiseks on hulk inimesi, kes tahtnuks näha Isamaad kaugemal EKREst ja lähemal poliitika keskpõrandale, sealt juba mitme lainega lahkunud.

Seega oli Lavly Perlingu üritus pisut lootusetu. Sellegipoolest on Isamaal põhjust tarmukale naisele tänulik olla, sest ilma temata võinuks palju halvemini minna. Miks? Parempoolsete projekt oli küllaltki provokatiivne ja otsis sisemist vastasseisu. Perling mahendas noorte meeste võitluslikkust, tõmbas suurkogule positiivset tähelepanu ja andis lõpuks ka Seedri tagasivalimisele parema kuvandi, kui sellel muidu oleks olnud. Samuti muutis Perling debati Isamaa olemusest, maailmavaatest ja kohast Eesti ühiskonnas palju nähtavamaks, kui seda viie-kuueprotsendilise toetusega erakonna puhul oodata võinuks. Ma ei võtnud tõsiselt propagandistlikke hüüatusi, et Seedri-Perlingu vastasseisuga oli kaalul Eesti edasine areng ja saatus, kuid mõtisklemise kohti siin jätkub.

Tõnis Saarts arvas, et Isamaale pole kumbki valik lootusrikas, sest üks veab erakonna sinna, kus laiutab ees EKRE, ja teine sinna, kus on Eesti 200 ja Reformierakond. See seletus jättis tähelepanuta võimaluse, et Perlingust võib ka Seedri võidu korral saada Isamaa nähtav eestkõneleja, kes suudab erakonna valijabaasi laiendada.