:format(webp)/nginx/o/2020/07/02/13185122t1h76d1.jpg)
/nginx/o/2021/05/25/13802781t1h8cc2.jpg)
- Enamik patsientidest kogeb pärast vähiravi lõppu n-ö musta auku
- Vähihaige ees ei ole hirmust priid ka tema tööandjad ja lähedased
- Inimesele tuleb jätta õigus küsida soovi korral teise arsti arvamust
Moodne meditsiin pikendab küll elu vähiga ja osa saab täiesti terveks, kuid see haigus jätab endast maha kustumatud jäljed, kirjutab toimetaja Kadri Tammepuu.
Vanasti tähendas kasvajadiagnoos surmaotsust, viimasel ajal haigestub Eestis vähki üle kahe korra rohkem inimesi, kui sellesse sureb. Igal aastal lisandub tuhandeid olemasolevatele juurde.
Moodne meditsiin pikendab küll elu vähiga ja osa saab täiesti terveks, kuid haigus jätab endast maha kustumatud jäljed. Nii tuleb vähki täis soole eemaldamise järel koguda edaspidi väljaheited kõhul asuvasse kotikesse. Eesnäärmelõikus võib kaasa tuua põiepidamatuse, kasvaja kaelal aga kõne- või neelamishäired.
Rahvusvaheline kogemus näitab, et 70 protsenti patsientidest kogeb pärast vähiravi lõppu füüsilisi, emotsionaalseid ja praktilise elu muresid. Eestis peavad need inimesed ise mustast august välja ronima, sest psühholoogiline ja muu tugi on kesine. Aastaid kestnud ravi võõrutab sõpradest, jätab ilma töökohast, mis paiskab viletsusse või lõhub pere. Kaugeltki mitte kõik vähihaiged pole pensionärid ja ühel päeval lõpeb haigusleht, mis sunnib tööle naasma.
Eestis peavad vähiravil käinud ise mustast august välja ronima, sest psühholoogiline ja muu tugi on kesine.
On hea, kui tööleping veel kestab, sest eneseteostus toob kiiremini igapäevaellu tagasi, aga vähihaige ees ei ole hirmust priid ka tööandjad. Mine tea, mida samm ettevõttele kaasa toob. Tihti piisab juba pisukesest koolitamisest, et taibata töötajale puhkepause anda või koormust vähendada. Präänikuks saaks riik pakkuda maksusoodustust, näiteks kaotada sotsiaalmaksumiinimumi kroonilise haige palkamisel.
Vähihaigus saab igal aastal siiski jagu ligi neljast tuhandest inimesest. Vanasti arvati, et kasvajale paneb paremini vastu see, kes ei tea, et ta on haige. Praegu haigust varjata ei saa, sest patsient peab andma raviks nõusoleku. Kuidas aga jagada infot nii, et sellest inimesele maksimaalne kasu tõuseks?
Mäletan lapsepõlvest hetki, kus hoidjatädi ja tema tütar hakkasid ühtäkki omavahel poola keeles rääkima. Seda tegid nad siis, kui jutt ei olnud lapse kõrvadele mõeldud.
/nginx/o/2021/05/25/13802782t1hd68a.jpg)
Umbes samasugust vabadust vajavad vähihaigete esindaja Siiri Rannama sõnul arstid. «Nii säästame ka patsienti viimsepäeva kohtu tundest, kui tema vastas istub korraga grupp valgetes kitlites võõraid, kes kaaluvad tema elu ja surma.»
Ka tohtrid tunnevad end vabamalt, kui ei pea kontrollima iga sõna ega tõlkima kogu arstlikku arutelu tavalise inimese keelde. Rannama on palju kordi käinud sellistes vähiravi konsiiliumites nii ilma patsiendita kui ka haigega koos, ja leiab, et arstide omavaheline arutelu toob inimese jaoks parema otsuse.
See ei tähenda sugugi, et raviarst ei selgita hiljem haigele põhjalikult konsiiliumi arvamust. Tihti teeb ta seda koos kolleegiga, eriti kui tuleb teatada, et aktiivne ravi on lõppenud, sest meditsiin rohkem abistada ei oska, küll aga jääb haiget elu lõpuni saatma toetav ravi. Kui jääb. Kahjuks kõigile ka seda abi ei jagu.
Parim viis õigesti häälestuda on panna end surija asemele ja küsida, kas on õige jätta viimane õlekõrs kasutamata.
Enamasti juurdleb patsient seepeale omaette või valjusti, kas aktiivravi lõpetamise otsus oli ikka õige. Inimene eksib, ka grupp võib eksida. Kunagi ei saa lõpuni kindel olla, kas kohtunik tegi inimest süüdi mõistes õige otsuse. Miks muidu on kohtusüsteemides mitu astet ja surmanuhtlus paljudes riikides keelustatud.
Nii ei tasu imestada, kui raske sõnumi vastu võtnud haige soovib küsida teise arsti arvamust, et olla täiesti kindel oma elu puudutavas otsuses. Arstid võiksid siinkohal ilmutada suuremeelsust ja mitte solvuda. Teisalt ei pea ka tohter, kellelt küsitakse teist arvamust, tõmbuma kaitseasendisse. Parim viis õigesti häälestuda on panna end surija asemele ja küsida, et kui leiduks veel mõni õlekõrs, kas on õige jätta see kasutamata.