HARIDUS JA TEADUS ⟩ Kuno Janson: ei saa lubada, et tehnika teeks inimesest uuesti ahvi

«Kes on meister? See, kes leiutab. Kes on sell? See, kes oskab. Kes on õpipoiss? Igaüks!» Tahvel ühel Dresdeni majal. Foto: Wikimedia Commons

Ei tasu tingimata põlata tuupimist kui teadmiste omandamise viisi, aga ometi pelgalt teadmistest ilma rakendusoskusteta ei piisa, ning viimaste omandamiseks on iseseisev töö teadvuse sõnastamatu osa treenimiseks vältimatu, kirjutab Tallinna Tehnikaülikooli emeriitdotsent Kuno Janson.

Ümmargune jutt õppimisest ei ole hea. Õppimises saab eristada kahte poolt. Esiteks teadmiste omandamine, mida vahel halvustavalt ka pähe tuupimiseks nimetatakse. Teiseks pooleks on teadmiste rakendusoskuse omandamine. Loomisvõime on üks teadmiste rakendusoskuse liik. Näiteks patendi loomisel on ühelt poolt aluseks need nn pähe tuubitud teadmised ja teiselt poolt oskus neid teadmisi oma ajus niiviisi ümber töödelda, et tekib kvalitatiivselt uus tulemus.

Hea õpetaja selgitab algul ära loodusseaduse ja seejärel teeb ta ära näidisülesande, mis illustreerib seda seadust. Seejärel annab ta koduülesande.