Madis Somelar: mida ootavad õpetajad oma riigilt Eesti parlamendi 102. sünnipäeval?

Madis Somelar Foto: Andres Haabu

• Vaheaeg võimaldab õpetajale oma töö analüüsimist ning tuleviku kavandamist
• Asutav Kogu tegi mitmeid haridusvaldkonda väärtustavaid otsuseid
• Sääraseid otsuseid ootavad õpetajad ka praeguselt riigikogult

Õpetajaskonna tulevikku puudutavad küsimused vajavad väärikaid ja riigimehelikke lahendusi, kirjutab õpetaja Madis Somelar.

Distantsõppe perioodile omaselt jalutan palju, seda eriti õpilaste koolivaheajal. Põhjuseid on mitmeid. Soov olla eemal arvutiekraanist, et hoida veidigi väsinud silm, veeta aega abikaasa ja lastega, kuid eelkõige ka mõelda. Vaheaeg on reeglina õpetajale enim oma töö analüüsimist ning tuleviku kavandamist võimaldav ajaperiood. Loomulikult jääb sellesse perioodi ka uurimistööde retsenseerimine, töö kooli arengukavaga, lõpuklassi õpilastele soovituskirjade kirjutamine ja palju muud. Siiski, mõelda on nauditav, eriti tulevikust. Nagu Tallinna Reaalkooli direktor Ene Saar tihti ütleb: «Unistada tuleb suurelt, sest unistustel on kombeks täituda.»

Tänane jalutuskäik oli mõneti erilisem. Sain hommikul Ida-Tallinna Keskhaiglas oma teise AstraZeneca vaktsiinidoosi. Olen vaktsineerimise eest riigile tänulik, sest soov kontaktõppele naasta on tänaseks juba erakordselt suur. Olen õpetaja, kes suudab hästi teha õpilastega tööd distantsilt, pakkuda kõigile juhendatud õpet, saavutada õpitulemused. Samas jään alati inimeseks, kes eelkõige naudib tööd õpilastega koolimajas, mis võimaldab rakendada aastate vältel omandatud metoodilist repertuaari, korraldada jõuluballe, osaleda lõpukellal ning laseb kujuneda sünergial, kus õpihimu on erakordne ning õppimine nauditav tegevus.

1881. aastal rajatud Tallinna Reaalkooli jõudmiseks möödusin Estoniast, kus 23. aprillil 1919 kogunes esimene Eesti Vabariigi parlament – Asutav Kogu. Ajalooõpetajatena käsitleme Asutavat Kogu üsna põhjalikult nii põhikooli lõpuklassis kui ka gümnaasiumiastmes. Too 120-liikmeline parlament, kuhu kuulus väga palju juriste, ajakirjanikke aga ka agronoome ja kirjanikke ratifitseeris Tartu rahulepingu, võttis vastu maaseaduse ning Eesti esimese põhiseaduse. Kõik need otsused olid murrangulised ning riigi tulevikku rajavad. Need otsused vajasid julgust, neis oli visiooni ning riigimehelikkust.

Õpetajana tooksin veel esile, et juba viiendal tegevuskuul laiendati Asutava Kogu otsusega koolikohustust seniselt kolmelt aastalt neljale. Ka see on riigi tulevikku ehitav otsus. Hiljem koolikohustust pikendati veelgi, trükiti uusi õppematerjale, mille koostamisel võeti aluseks rahvusvahelised kogemused, kuid peeti kinni ka eesti kooli vanadest traditsioonidest, samuti rajati mitmeid kauneid koolimaju, näiteks arhitekt Olev Siinmaa Pärnu Poeglaste Gümnaasium ning Alar Kotli Rakvere Gümnaasium. Kõikjalt kumab läbi austus Eesti kooli vastu ning hariduse väärtustamine. Seda on tunda ka Marta Sillaotsa raamatust «Trips, Traps, Trull ja teised», mida oma poegadele õhtuti loen. Ka nende poiste isa oli õpetaja Reaalkoolis.

Ootame õpetajatena, et riigikogus koondatud ning Vabariigi valitsusele tehtud ettepanekud realiseeruksid. See oleks õpetajaskonna suhtes väärikas, au- ja riigimehelik. 

Tunnustasin korduvalt sügise vältel ajakirjanduses riigikogu kultuurikomisjoni, kes väga süsteemselt, laiapõhjaliselt, erakondadeüleselt ning tõeliselt riigimehelikult tegelesid õpetajate järelkasvu teemaga. 19. novembril 2020 arutas Riigikogu XIV täiskogu kultuurikomisjoni ettepanekul olulise tähtsusega riikliku küsimusena õpetajate järelkasvu ja õpetajaameti väärtustamist kui Eesti riigi jätkusuutlikkuse alustala. Kõikide fraktsioonide esindajad tõdesid, kuivõrd teravaks on see küsimus muutunud, ning et olukorra lahendamisega tuleb tegeleda koheselt. Märtsis 2021 jõudis riigikogu kultuurikomisjoni poolt Vabariigi valitsusele ettepanekute pakett, kus on rõhutatud, et õpetajakutse väärtustamine ning õpetajate järelkasvu tagamine on riiklik prioriteet ning selle tagamine vajab kõigi tasandite institutsioonide koostööd, tegevusplaani ning koordineeritud elluviimist.

Riigikogu kultuurikomisjoni esitatud dokumendis on üsna mitmel lehel ning väga detailselt toodud ettepanekud, mida tuleks teha. Näiteks on rõhutatud õpetajate tasemeõppes erialase ja pedagoogilise hariduse vajalikkust, koolijuhtimise kvaliteedi olulisust, õpetajate karjäärimudeli väljatöötamise vajalikkust. Selgelt on toodud ettepanek, et õpetajate töötasu tuleb siduda Eesti keskmise palgaga ja tõsta keskmisena kuni 1,4 kordseks ning et klassijuhataja tasu tuleb oluliselt suurendada. Lisaks peetakse oluliseks pedagoogilise praktika suurendamist ning alustavate õpetajate toetamist.

Sügisel tehtud arvutused näitasid, et paljude õpetajate tegelik tunnitasu brutopalgana on veidi vähem kui 6 eurot tunnis. Kavandatav 3 protsenti palgatõusu tõstaks senist tunnitasu 18 sendi võrra. Ütlesin sügisel, et kui soovime olukorrale lahendust pakkuda – seda, et Eestis koolis alustaks 7-10 aasta pärast haardega, innustav ning vaimselt võimekas õpetajate põlvkond – oleksime pidanud alustama probleemi lahendamisega eile. Peagi möödub eilsest pool aastat.

Parlamentaarses riigis on kodanikkonnalt mandaadi saanud riigikogu võtmeinstitutsiooniks. Ootame õpetajatena, et riigikogus koondatud ning Vabariigi valitsusele tehtud ettepanekud realiseeruksid. See oleks õpetajaskonna suhtes väärikas, au- ja riigimehelik. Eesti koolis õpivad meie enda lapsed. Kui soovime neile (ehk siis tuleviku Eestile) kõrget lendu, siis peame ka riigina panustama. Viimane vajab visiooni, haaret ning julgust teha riigi tulevikku rajavaid otsuseid.