Epp Kallaste: kui põhitingimused on täidetud, streigivad ka eestlased

Epp Kallaste Foto: Raigo Pajula

Statistika näitab, et eestlased streigivad vähem kui teiste euroopa liidu riikide töötajad. 2005–2009 läks Taanis streikide tõttu kaotsi 160 tööpäeva 1000 töötaja kohta aastas, Eestis 0,1. Kas eestlased on lihtsalt ugrimugrilikud lontud, küsis Marti ­Aavik töösuhete analüütikult Epp Kallastelt. 

Miks eestlased nii vähe streigivad?

Streigiks on vaja 1) asja, mille eest võidelda, 2) «süüdlast», kelle käest seda nõuda, 3) organisatsiooni või gruppi ühendavat jõudu arusaamaga, et koos on seda võimalik saada, 4) liidrit grupile, kes aitab viia streigini. Põhjus võib olla igas neist neljast punktist, sõltuvalt sellest, millisest valdkonnast või ametialast me räägime.

Mõnes valdkonnas pole töötajate organisatsioone. Miks eestlased ametiühingutesse ei kuulu?

Ma arvan, et seletuse leiab sellest, kui individualistlikult või kollektivistlikult suhtutakse oma töötingimustesse ja -tasusse ning võimalustesse nende üle läbirääkimisi pidada.

Kollektiivse töövaidluse eelduseks on organisatsioon, nõudmine ja kellelt nõutakse ning liider.

Kuidas erineb töövaidluste mõttes avalik sektor Eestis erasektorist?  

Avaliku sektori alamsektorite kaupa on tööjõud homogeensem. Seal on lihtsam ühtseks jõuks ühineda. Ametiühing ongi ju meil arvukam hariduses ja tervishoius. Nendel ametialadel on inimestel omavaheline kontakt olemas juba töö tõttu. Ka on kusagil üks rahakott, mille suhtes saab nõudmisi esitada.

Samas on avalikus sektoris töötaja jaoks keerukam küsimus, kes on tema tööandja. Kas tööandja on see, kes kirjutas lepingule alla, näiteks koolidirektor? Kas tööandja on see, kes omab ruume, kus õpetaja töötab, näiteks omavalitsus? Või on tööandja see, kes ütleb, kui palju õpetaja palka saab ehk valitsus?

Tegelikult moodustavad nad kõik kokku tööandja. Eestis, ja ka mujal, ongi vaidlusi tekitanud see, kellega läbirääkimisi pidada ja kuidas vastav praktika kujundada.

Kes siis peaks õpetajate ametiühinguga läbi rääkima? Milline on valitsuse roll? Mis roll on linnade ja omavalitsuste liitudel?

Kui vaatame Euroopas ringi, on praktikad erinevad. Mõnel pool räägitakse omavalitsuste liiduga läbi, mõnel pool mitte. Minu arvates saab siin olla ainult üks selge seisukoht: see on otsustamise küsimus.

Kui omavalitsuste liidud ütlevad, et neil pole õpetajate palga küsimuses läbirääkimiste pidamiseks volitusi, siis see pole vastus. Küsimus on tahtes – kas omavalitsused annavad oma liitudele volitused või mitte.  

Kui valitsus ütleb, et see pole meie asi, me pole tööandjad, siis… Mis mõttes? Küsimus on tahtes. Läbirääkija rolli saavad nad ju võtta. Isegi kui seadus otseselt ei ütle, et valitsus saab õpetajatega palgaläbirääkimisi pidades olla üheks osapooleks, on ju ometi ilmne, et keskvalitsus annab raha õpetajate töötasudeks.

Õpetajatel peab olema keegi, kellega arutada, missugune nende töötasu on. Ei saa õpetajatele öelda, et minge arutage koolidirektoriga, sest direktoril pole võimalik seda asja otsustada.
Kui tahta kogu süsteemi parandada, võiks teha selgemaks, kes millise õpetajate töötasu puudutava küsimuse eest vastutab.

Teine asi on lasteaiaõpetajatega, kelle palgaraha annavad omavalitsused. Oleks imelik, kui nemad läheksid läbirääkimistele valitsusega. Neil on loogiline pidada läbirääkimisi konkreetsete omavalitsustega või nende liitudega.

Nii et see, kuidas töö tasustamine on üles ehitatud, tingib ka selle, kellega läbirääkimisi peetakse.

Avalikus sektoris laiemalt on ka juhuseid, kus ettevõtte/asutuse juht on heal meelel nõus olukorraga, et töötajate nõudmised on aluseks, millega minna järgmise tasandi juurde ja küsida sealt töötasudeks lisaraha. Tegelikult on ka juhuseid, kus asutuse direktor ise on selle kollektiivlepingu objekt, millele ta teisalt on justkui tööandjaks.

Kust jookseb poliitilise ja mittepoliitilise streigi piir?

Kui vaidlus käib töötasu ja töötingimuste üle, siis seda ei loeta ILO reeglite järgi poliitiliseks streigiks. Kui õpetajate ametiühing nõuaks näiteks, et nende palgatõus peab tulema nimelt kaitsekulude arvelt, siis see oleks minu arusaamist mööda poliitiline.

ILO konventsioonide tõlgendusi vaadates ei loeta alati poliitiliseks isegi neid streike, kus nõudmised on poliitilised, aga nende tagajärjed mõjutavad töötasu ja töötingimusi – piir on vahel üsna hägune.

Kas see, et meil pole erasektoris kuigipalju suuri ettevõtteid, on ka üks tegur, mis mõjutab streikide arvu?

Jah, kindlasti. Üle 250 töötajaga ettevõtetest on ametiühing olemas peaaegu pooltes. Järgmine küsimus on, kui palju konkreetse ettevõtte töötajatest on ametiühinguga ühinenud.

Kas streikide vähesust tingib pigem majanduse struktuuri eripära või kultuurilised tegurid? Kas eestlased on lontud?

Streike on vähe jah, aga teistpidi – nüüd ju õpetajad lähevad streigi peale välja. Neil on organisatsioon, neil on põhjus streikimiseks. Neil on arvamus, et neil on võimalus saada streigiga parem tulemus kui ilma streigita. Ilmselt on neil ka liider või lausa mitu liidrit.

Kui põhitingimused on täidetud, siis streigivad ka eestlased. Ilmselt ei pea siis nii väga paika väide, et eestlane on individualistlik ja sellepärast pole streike.

Majanduse tervisele mõeldes pole see variant väga hea, et meil on praegu riikliku lepitaja ukse taga arstid, õed, vanglatöötajad jne. Igaüks räägib, et meil oleks tarvis töötasu tõsta.

Põhimõtteliselt tekitavad sektoripõhised läbirääkimised rohkem hinnatõususurvet kui läbirääkimised keskliitude või üksikute ettevõtete tasandil. Üksiku ettevõtte läbirääkimiste tulemus ei suuda kogu majandust mõjutada, see tähendab, et äärmused taanduvad välja.

Keskliitude tasemel võetakse aga tavaliselt paremini arvesse «suurt pilti» ehk ka nende huvisid, keda otseselt ei esindatagi.

Epp Kallaste kaitses 2010. aastal TÜ majandusteaduskonnas doktoritöö, mis käsitles ametiühingusse astumise otsust. Ta on töösuhete ja töövaldkonna analüüsimisega tegelenud 1999. aastast, algul TÜ majandusteaduskonna projektides, siis Praxises ja nüüd Eesti Rakendusuuringute Keskuses CentAR.