Tõnis Lukas FOTO: Dmitri Kotjuh

Kui otsustasime eestikeelse riigi kasuks, tuleb selle nimel ka pingutada, kirjutab endine haridusminister ja kultuuriminister Tõnis Lukas (Isamaa).

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kui rääkida murest eesti keele rolli kahanemise pärast, vastatakse tihti, et muretseda pole põhjust – eesti keele olukord on praegu parem kui kunagi varem. Kui vaadata formaalseid dokumente ja keele kaitstust nii Eesti kui ka Euroopa õigusruumis, siis võib sellega isegi nõustuda. Kui aga näha muutusi suhtumises oma keelde nii emakeele kui ka riigikeelena, on mureks põhjust.

Eesti omariikluse üks eeldus on, et kasutame oma keelt – nii lähenesid sellele iseseisvuse rajajad, kui veel Vabadussõja lahingute kestes avasid Tartu Ülikooli eestikeelsena, samuti taastajad, kui meenutame kas või Ain Kaalepi öeldut, et emakeelne ülikool on Eesti püsimise peamine eeldus. Keel elab ainult siis, kui seda kasutatakse. Nagu näitas eeskuju Jaan Tõnisson, kui käis 1890ndatel Tartu restoranides ja poodides kelnereid ja poeselle eestikeelsete tellimustega üllatamas ja sai algul ikka vastuseks: «Härra, te ei pea eesti keeles rääkima, ma oskan saksa keelt küll…»

Keel elab, kui seda kasutada

Olen nõus Loone Otsaga, et emakeele ja selles keeles loodud kultuuri (näiteks kirjanduse) õppeks on koolide õppekavades liiga vähe ruumi. Noorte hoiakud kujunevad väljaspool kooli tingimustes, kus eesti keelel ei ole tihti enam nii suur osa, et kõik noored võiksid ennast tunda kindlalt ka emakeeles mõteldes või luues. Olgu kas või iga-aastane osa verinoorte muusikute hala tuntud lauluvõistluse eel, et eesti keeles tekste luues ja ka lauldes ei tunne nad ennast nii kodus kui inglise keeles sama tehes. Eesti keele arengukavas (2021–2035) seisab küll eesmärgina, et «tähtsustatakse ja tõhustatakse eesti keele kui emakeele õpet», kuid see eesmärk tuleb täita ka tegeliku sisuga, et kool saaks noortele nende poolkeelsuse hädas appi tulla.

Sama on eesti keele kui kõrghariduskeele rolliga. Arengukavas on võetud eesmärgiks, «et kõik eesti emakeelega üliõpilased saaksid omandada eesti erialakeele ning ükski ainevaldkond ei muutuks täielikult võõrkeelseks, arendatakse eestikeelseid õppekavasid, terminoloogia- ja teadustööd. Tagatakse, et avalik-õiguslike ülikoolide asjaajamiskeel on eesti keel. Eestikeelses keskkonnas toimetulekuks õpetatakse välisüliõpilastele ja -õppejõududele eesti keelt».