Uuel haridusministeeriumi koostatud gümnaasiumide edetabelil, mis riigieksamite tulemuste asemel võtab aluseks ülikoolidesse pääsemise protsendi, on oma suured väärtused. Üks ilmselt see, et uus hindamisviis sunnib kriitiliselt üle vaatama gümnaasiumide tasemeerinevused.

 Ja need on ka edetabeli tipus ehmatavalt suured. Kui riigieksamite edetabelis kõikus tulemus esikümnes seitsme punkti piires, siis ülikoolidesse riigieelarvelistele kohtadele pääsemises lahutab esimest ja kümnendat gümnaasiumi pea 30 protsenti.

Kahtlemata on tasemeerinevuses oma tõde. Kuid mitte kogu tõde. Uue edetabeli peamine väärtus pole selles, nagu seletaks ta paremini abstraktset mõistet «hea gümnaasium», mida nii lapsevanemad, koolijuhid kui haridusministeerium aasta aasta järel enda jaoks määratleda püüavad. Pigem pakub ta senisele hindamisvõimaluse lisaks veel teise.

See omakorda aitab kõigutada senise edetabeli kui peaaegu viimase tõeinstitutsiooni positsiooni ning teisalt on samm lähemale ka «hea gümnaasiumi » määratlemisele. Kuid kumbki neist hindamispõhimõtetest – ei riigieksamite tulemused ega ülikoolidesse sissesaamine – ei ole piisav.

Õpilas esindused on mitmel korral püüdnud omal tagasihoidlikul viisil rääkida neist kriteeriumidest, mis tegelikult ühe kooli heaks teevad. Hinded ja edasipüüdlikkus on selle juures sama olulised kui toit ja peavari inimese kasvamisel. Ometi võiks me viimase saavutada ka lastekodus, ja esimese range dressuuri läbi.

Mõlemal juhul on selge, et üksnes kvantitatiivsed näitajad ei suuda ei tagada ega ka peegeldada tegelikult soovitud tulemust. On raske vaielda, et gümnaasiumid on ettevalmistus ülikooli astumiseks. Kuid suur erialavahetajate hulk ülikoolides näitab, et konveieril gümnaasium-ülikool-töökoht on tekkinud tõrge.

Eluliselt oluliste (õigete) valikute tegemine nõuab aega – ja just seda pole selles süsteemis ette nähtud. Ja ei hakata ka nägema, kui enne erialavalikut võetud aastane mõtlemispaus uue edetabeli tõeinstantsiks kuulutamise läbi valeks tunnistatakse. Siin oleks koht, kus kaaluda tõsiselt ka õpilaste pakutud hindamiskriteeriume alternatiivsete edetabelite koostamisel.

Ükski meetod ei ole üksi täielik. Mida enam on erinevaid hindamismeetodeid, seda lähemale jõuame sellise gümnaasiumi defineerimiseni, mis annab meile mõtlevad, loovad ja õnnelikud inimesed. Ehkki hinnete poolest esirinnas, on meil üleeuroopaliste uuringute järgi just nende näitajatega probleeme.