Matemaatika.

FOTO: SCANPIX

Nii siin- kui sealpool Soome lahte töötanud matemaatikaõpetaja Saima Tamm kirjutab Õpetajate Lehes, et Eestis peetakse oluliseks õpilase pidevat kontrollimist, põhjanaabrite kooli eesmärk on õpetada laps ennast väärtustama.

Kõik teavad, et nii Eesti kui ka Soome koolide õpilased on olnud PISA -testides matemaatikas edukad, kusjuures sama tulemus saavutatakse täiesti erineval moel. Soome koolides ei tunta suulist hinnet. Eesti õpetajal on sellest raske aru saada, tal tekib küsimus, kuidas õpilane siis õpib, kui teda ei kontrollita ja tema tulemusi suuliselt ei hinnata.

Soome koolitund on ehitatud üles selliselt, et õpetaja on tunnis abistaja ja nõuandja. Tal on selleks aega ning võimalusi – põhjuseks ennekõike õpetatava materjali väiksem maht. See, mida õpetatakse, püütakse õpetada ka selgeks. Soome ainekavades, nii nagu mujalgi Lääne-Euroopas, puuduvad matemaatika ainekavast näiteks pikad ja keerulised algebralised teisendused. Tutvustatakse/õpitakse ainult põhireegleid ja lahendusvõtteid.

Soome õpilane ei tunne spikerdamist. Usaldatakse õpetajat ja tema õpetamisoskust ning -meetodeid. 9. klassi lõpus, nagu mujalgi Lääne-Euroopas, ei ole lõpueksameid. Kui õpetaja tahab kontrollida oma klassi õpilaste vastavust riiklikult keskmisele tasemele, võib kool riigilt osta oma koolis kasutamiseks 9. klassi matemaatika riikliku kontrolltöö. Selle tulemusi kontrollib ainult õpetaja.

Ka hindamise on riik määranud selliselt, et õpilane ei saaks puudulikku hinnet, kui ta üht-teist ikka oskab. Pearõhk on alati sellel, et õpilane tunneks ennast ühiskonna täisväärtusliku liikmena, tema enesehinnangut ja -väärikust pole vaja alandada halva hindega.

Miks meie lapsed peavad nii palju teooriat teadma? Kui inimsõbralik on igapäevane õpetamine Soome koolis võrreldes sellega, mida meie peame oma haigusega võitlevatele lastele jõudma ära õpetada. Räägime parandusõppest, abiõppest, tugiõppest, mis tahes nime me sellele ka paneme, õpilase haigus ja diagnoos sellest ei parane – ning lõpus on ikka eksam, millega võrreldakse kõiki peaaegu võrdselt.

Üks näide meie kooli väga püüdlikust 9. kl tüdrukust, kes on lapsena põdenud peaajupõletikku ja kellele ei jää midagi meelde. Ta käib kohusetundlikult ka õpiabi tunnis. Kuidas ma saan panna talle kahe, kui ta on nii püüdlik, kuigi kõik selle, mille oleme koos selgeks õppinud, on ta viie minuti pärast unustanud? Ta tunnistab seda ka ise. Ka kinnistamine ei aita. Aga ka tema peab tegema 9. kl matemaatika lõpueksami.

Millal jõutakse meie riigis inimlikumale tasandile õpilaste õppetöö tulemuste kontrollimisel? Kui ma ei õpetaks Tartu soome koolis, mõtleksin võib-olla samamoodi, et õpilane lihtsalt peab ära õppima. Soome koolis on õpetamise eemärk aga see, et õpilane oskaks ennast inimesena väärtustada ja kõrgelt hinnata, à la «mina olen selles ja selles tubli, aga sellega pean veel tegelema».