/nginx/o/2011/09/27/770146t1h41d4.jpg)
Õpetaja Marcus Hildebrandt kutsub üles kolleege, kes streigi mõjujõus kahtlevad, sellega siiski ühinema, sest ka õpilased ootavad, et õpetajad enda eest seisaksid. Samuti peab lõppema see, et õpetajatel pole oma nõudmiste esitamiseks läbirääkimispartnerit ja iga instants püüab neid kuhugi mujale saata.
Kui ma viimati kirjutasin Postimehes õpetajate palgast, siis arvasin, et see on mu viimane sõnavõtt sel teemal. Ühelt poolt lootsin, et see on ennast ammendanud, et erinevad artiklid õpetajatest ja nende tööst on andnud ettekujutuse meie olukorrast ja et meeleavaldus 25. oktoobril on viinud sõnumi riigikogusse.
Teiselt poolt lootsin, et palju rohkem kolleege võtavad ise sõna ja osalevad avalikus diskussioonis. Kahjuks viimane lootus ei täitunud.
Ma ei pea vist lugejatele seletama, kuidas võitlus õpetajate palga küsimuses on arenenud. Siinkohal siiski mõned tähelepanekud.
Selle aasta riigieelarve on vastu võetud ja riigikogu enamus arvas, et ei leia isegi 0,56 protsenti eelarvest, mis oleks õpetajate palka tõstnud viiendiku võrra. Valitsus lubab, et palk tõuseb 2013/2014 ning õpetajate palgad saab siis olema 20 protsenti suurem riigi keskmisest.
Minu arvates on see väga huvitav lubadus! Kui valitsus ei suutnud oma valimiseelseid lubadusi täita, öeldes, et tingimused on järsku muutunud, siis kuidas valitsus nüüd teab, milline on majanduslik olukord ühe või kahe aasta pärast?
Palga küsimus on valitsuse arvates tihedalt seotud koolivõrgu reformiga. Et see reform aga nõuab palju raha, siis mina kahtlen, kas lähiajal väidetavalt optimeeritud koolivõrgustiku kaudu palgafond ikka suureneb. Hiljuti on haridusministeerium üritanud omavalitsusi süüdistada selles, et õpetajate palgad on väiksemad, kui peaksid olema. Tartus võitlevad õpetajad kaheprotsendilise palgatõusu eest.
Minu arvates illustreerib kirjeldatu ilmekalt, et me pole veel asja tuumani jõudnud. Ka mina olin oma eelmistes artiklites arvudes väga kinni. Tegelikult vajab teema palju laiemat käsitlust. Meil on vaja ühiskondlikku arusaama ja kokkulepet, mis tähtsustaks õpetaja ametit. Peaksime enda käest küsima, millisesse kooli ja missuguse õpetaja juurde tahame oma lapsi saata.
Julgen väita, et me kõik tahame, et meie lastega tegeleb õpetaja, kes tunneb põhjalikult oma ainet ning suudab seda ka õpetada; kes oskab süsteemselt töötada, seob oma aine igapäevaeluga, on mitmekesine oma meetodites, mõjutab õpilaste maailmavaadet.
Me tahame, et õpetaja oleks lastele eeskujuks, haritud ja laia silmaringiga, korrektne ja tasakaalukas, sõbralik ja suhtlemisaldis, kes soovib oma tööd hästi teha ning seab endale ja oma õpilastele kõrgeid eesmärke. Samuti eeldame, et see õpetaja on empaatiavõimeline, oskab motiveerida, nõustada, ja eelkõige kuulata. Ilmselt tahame ka, et nendele ootustele ei vasta mitte ainult üksikud õpetajad, vaid enamik.
Siinkohal tulebki Eesti ühiskonnal vastata küsimusele: kui palju on see väärt, et saame koolidesse just need inimesed, kellel on eespool kirjeldatud omadused ja oskused olemas? 7. jaanuari Õhtulehes räägib noor ja andekas keemiaõpetaja Martin Saar oma tööst ja majanduslikust olukorrast.
Minul oli au ja rõõm kuulata Martin Saare kõnet 25. oktoobri meeleavaldusel ja ma küsin, kuidas saame hoida seda andekat noormeest koolis, kui ka tema sõnul ei saaks ta selle palgaga olla perepea. Nendele küsimustele on palju vastuseid, aga üht peamist on õpetajad viimasel ajal tihti maininud ilma, et valitsus neid kuulda võtaks.
Kui 2011. aasta oli väidetavalt unistuste purunemise aasta, siis mina loodan, et 2012. aasta saab olema kodanikuühiskonna aasta. Ilmselt toimub lähiajal õpetajate streik, mis võiks olla selle algus. Tihti suhtutakse streiki Eestis väga kahtlustavalt, sest puuduvad kogemused. Mõned arvavad, et streigil pole mõju, teised näevad streigis mingit sotsialistlikku relikti.
Ometi on nendes riikides, kus sotsiaalsüsteem on hästi arenenud ja töötajad tunnevad ennast turvaliselt (ja kuhu palju eestlasi on viimasel ajal emigreerunud), streik üsna tavaline nähtus. Kui jätta kõrvale Prantsusmaa ja Kreeka, kus streik paistab vahel olevat eesmärk omaette, siis Rootsis, Taanis, Soomes, Saksamaal on streik aktsepteeritud ja süsteemne vahend, millega töötajad oma olukorda ja arvamust avalikkuseni viivad.
Kui õpetajate streik toimub, on pedagoogide hulgas ilmselt kaks leeri: need, kes võtavad osa, ja need, kes loobuvad streigist. Viimaste põhjused on erinevad. Nende hulgas on hirm (sest erinevalt teistest maadest on Eesti koolisüsteem õpetaja jaoks kohati väga hierarhiline ja mingil määral ka represseeriv), streigi mõjusse ei usuta, aga kahjuks arvatakse ka, et õpetajate palkadel pole viga midagi.
Viimane vajab lühikest seletust. Mainitud Õhtulehe artiklis ütleb Martin Saar: «Kui keegi tahab normkoormusega koolis töötades olla perepea, on see võimalik vaid siis, kui abikaasa on kaunis jõukas.» Seda ma olen viimastel aastatel päris tihti kuulnud, ja koolides on kolleege, kelle jaoks õpetaja töötasu on pigem lisaraha, mõnel juhul ka isiklik taskuraha.
Kõikidele õpetajatele, kes ühel või teisel põhjusel ei julge või ei taha streigist osa võtta, ütleksin: kallid kolleegid, kas teie töö, mis kindlasti vastab loendatud kriteeriumitele, on tõesti nii vähe väärt? Isegi kui teile endale on palk pigem väike lisaraha, mõelge selle enamiku peale, kelle jaoks iga sent loeb.
Ja kuna solidaarsus on ju üks pädevus, mida me peaksime oma õpilastele õpetama, siis palun käituge vastavalt. Ka meie õpilased ootavad, et seisame enda eest ja julgeme streikida. Seda mitte vaba(de) päeva(de) pärast, vaid sellepärast, et ka õpilaste arvates vajab meie töö palju suuremat väärtustamist.
Lubage mul lõpuks juhtida tähelepanu ühele seigale. 6. jaanuaril Postimehele antud intervjuus mainib haridusminister Jaak Aaviksoo, et streikida ei saa mitte riigi ega ministeeriumi, vaid konkreetse tööandja vastu. Tundub, et õpetajaid saadetakse siit sinna ja tagasi ja keegi võimustruktuuridest ei taha vastutust võtta.
Minu jaoks on kummaline, et nii väikeses riigis pole olemas ühte kindlat instantsi (ja see võiks olla ikka haridusministeerium), kes on õpetajatele tööandja ja vastutab nende palkade eest.
Praegune süsteem on liiga segane ja soosib ebavõrdsust ning olukorda, kus ükski instants ei taha õpetajate muredega tegeleda. Seega on lähiajal toimuv streik formaalselt küll konkreetse tööandja vastu, aga tegelikult võiks seda käsitleda kui sõnumit, et õpetajad nõuavad ühte kindlat läbirääkimispartnerit ega lepi enam absurdselt väikse palgaga.
Samal päeval avaldas haridusministeerium oma koduleheküljel õpetaja ametikoha kujundamise lähtealused. Kes loeb loetelu läbi, saab kiiresti aru, et haridusministeerium pakub jälle kriteeriume, mida on õpetajatel raske täita.
Muu hulgas tahab ministeerium, et õpetajate töötasu suuruse määraks ka õpetajate tulemuslikkus. Siinkohal tuleb küsida, kes seda tulemuslikkust mõõdab? Mis on kriteeriumid? Kuidas võetakse arvesse, et õpilaskontingent võib olla väga erinev? Kas seda saab üldse nii adekvaatselt mõõta, et töötasu oleks õiglane?
Haridusministeerium arvab ka, et kool võib tähtajaliselt tööle võtta õpetajaid, kellel ei ole vastavat haridust. Seega on selge, et leitakse endiselt «päästerõngas», mis võimaldab palkasid madalal hoida: kui selle väikse palga eest ei saa kvalifitseeritud tööjõudu, siis kellegi ju ikka leiaks.
Järelikult ei hoia streiki ära ka asjaolu, et haridusministeerium on hakanud õpetajate töötasudele mõtlema, sest ministeerium on ikka veel vanades struktuurides liiga kinni, tema lubadused on ebakonkreetsed ja mingi kauge tuleviku tarbeks.