Juhtkiri: streigiga silmitsi

Foto: Urmas Nemvalts

Õpetajate palgatõusu aitaks tuua lõpetatud haridusreformid
 

Me teame streikidest õigupoolest võrdlemisi vähe. Ses mõttes, et omal nahal oleme neid üsna nõrgalt kogenud. Õnneks. Tõsine streik, hoolimata sellest, et õigusriigis jagatakse selle kohta kõikvõimalikku eelteavet, halvab kogu ühiskonna ning tekitab suurt (majanduslikku) kahju. Ka palgatõusu nõudev õpetajate tööseisak ei jätaks kedagi puudutamata. Kardetud küünlakuu päev, mil koolide-laste­aedade uksed suletuks jäävad, toob peredes kaasa tüütuid sekeldusi ja ebameeldivusi.

Õigus oma seisukoht avalikult välja öelda ja meelt avaldada kuulub demokraatia juurde. Kuid alati oleks parem, kui niisugused äärmuslikud vahendid oma õiguste eest seismisel, nagu streik seda kindlasti on, õnnestuks ära jätta. Ratsionaalne lahendus peaks olema eelistatud ja loogika järgi ka alati võimalik. Pealegi tuleb pärast tööseisakut ju ikkagi läbirääkimistelaua taha istuda.

Paraku näitavad viimaste päevadel avaldatud seisukohad, et õpetajate streik nihkub päev-päevalt lähemale. Õpetajaid esindavalt haridustöötajate liidult streigiavalduse saanud ja lepitusmenetlust alustanud riiklik lepitaja Henn Pärn tõdes eile, et õpetajate soovide ja tegelike võimaluste vahel on suured käärid. Kui kaua lepitusmenetlus kestab, pole teada, kuid streigile võetud suund näib selge olevat.

Mullu novembris allkirjastasid haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo ning haridustöötajate liidu esimees Sven Rondik ühisdeklaratsiooni õpetajatöö väärtustamiseks, kuid isegi avalikult tunnistatud probleemi vastastikusest mõistmisest jääb mõnikord väheks. Küllap tunnetavad õpetajad, et nende palganõudmistel on ühiskonnas üsna ulatuslik toetus ja streik pakub võimaluse seda jõuliselt näidata.

Õpetajate nõudmised on kahtlemata õigustatud. Hea õpetaja ei saa praegu oma töö eest väärilist tasu. Ent seejuures on oluline mõista ka seda, et lahendus, vähemalt kaalukas osa sellest, peitub haridussüsteemi korrastamises. Kõigi haridustasandite tervikliku planeerimise vajadusele ja senistele puudujääkidele juhtis tähelepanu ka riigikontrolör oma mulluses aastakokkuvõttes.

Teisisõnu on palgatõusu võti muu hulgas niisugustes ümberkorraldustes, nagu seda on näiteks paljuräägitud gümnaasiumireform. Õpetaja enda tööd on raske tõhustada, kuid haridussüsteemile kuluva avaliku raha efektiivsem jaotamine looks kahtlemata eeldusi ka palgatõusuks. Ühekordse aktsioonina mingi summa lisamine eelarves oleks taas kord ajutine käik, kõigele lisaks nagunii hilinenult, järeleaitamise korras läbi viidud. Hariduses tuleb õppida pikalt ette vaatama.