Jelena Skulskaja: kes kardab Aivar Mäed ehk kuidas muutuvad ajad

Jelena Skulskaja. Foto: Tairo Lutter / Postimees

Jelena Skulskaja kirjutab isiklikust kogemusest seoses Aivar Mäe alluvuses töötamisega ja viitab 11 aasta tagusele artiklile, kus ta Mäe käitumisele avalikult tähelepanu pööras. Postimees avaldab antud arvamusloo lõpus Aivar Mäe kommentaarid esitatud süüdistustele.

Tsiviilasjas nr 2-20-10402 jõustus kohtuotsus, millega kohus rahuldas osaliselt Aivar Mäe hagi ebaõigete väidete ümberlükkamiseks. Sellega seoses avaldab Jelena Skulskaja järgneva sisuga teate:

«Mina, Jelena Skulskaja, olen avaldanud Aivar Mäe kohta 02.07.2020 avaldatud artiklis «Jelena Skulskaja: kes kardab Aivad Mäed ehk kuidas muutuvad ajad» järgmised ebaõiged väited:

Aivar Mäe oleks mitmel korral avalikult teinud noortele naiskolleegidele ettepaneku minna üheskoos komandeeringusse lubades seejuures neile õhtut varietees ja unustamatut ööd hotellis;

Aivar Mäe oleks mulle öelnud järgmist «Ma alandan sind seni, kuni sa ise ära lähed.»»

Pean alustama puhtsüdamliku ülestunnistusega: oma küllaltki pika elu jooksul ei ole ma kordagi pidanud taluma, nagu nüüd on kombeks öelda, ahistamist. Meesterahvad on tihti olnud kurameerivad, mõned on isegi minuga abiellunud. Aga mitte keegi pole oma positsiooni ülemuse või kolleegina minu tagaajaamiseks ära kasutanud. Pealegi, kui see teema eriti päevakajaliseks muutus, olin ma hinges pigem suure näitleja Catherine Deneuve’i leeris, kes üritas välja astuda naiste soosingut taotlevate meeste eest …

Kui nüüd puhkes skandaal Aivar Mäe ümber, pani see mind mõtlema, kui palju ja põhimõtteliselt on ajad muutunud, kui palju on muutunud arusaam demokraatiast ja eneseväärikusest. Tosina aasta eest oli Aivar Mäe mõne kuu jooksul kriisidirektoriks Vene Teatris, kus ma tol ajal töötasin. Esimesel päeval astus ta läbi kabinettidest, et inimestega tutvuda. Avas minu ruumi ukse, jäi lävele seisma, ei tervitanud, vaid lausus: «No ei. Sinule küll mul tähelepanu ei jagu, mulle meeldivad päris noored, aga sina ei kõlba enam kuhugi. Ma lasen su lahti!»

Mõne aja pärast tiris ta mind kaelusest haarates stendi juurde, kuhu oli üles pandud jõulupreemia saajate nimekiri. Ta irvitas ja lausus: «Vaata, sinu preemia on kõige väiksem! Tead, miks? Üldsegi mitte sellepärast, et sa halvasti töötaksid, ohei, vastupidi, sa töötad suurepäraselt, paremini kui paljud teised, aga sa ei meeldi mulle naisena! Ma alandan sind senikaua, kuni sa ise ära lähed, ja kui otsustad kannatada, siis kaotan üldse su töökoha ära!»

Hiljem juhtusin mitmel korral peale (tänasest vaatenurgast) ilmvõimatutele olukordadele, kus ta tegi noorukestele naiskolleegidele (nimesid ma siin nimetama ei hakka, see on nende elu ja saatus, millesse ma ei söanda sekkuda) avalikult ettepaneku minna üheskoos komandeeringusse (näiteks Tartusse), kus lubas neile õhtut varietees ja unustamatut ööd hotellis. Ükski neist noortest naistest ei teadnud, kuidas reageerida. Kõik ju öeldi välja tunnistajate juuresolekul ja seda võis pidada naljaks, aga hääles kõlas korraga pealekäimine ja ähvardus. Lõpuks eelistasid mitmed noored end hoopis töölt lahti võtta, et mitte sellistesse ebameeldivatesse olukordadesse sattuda.

Loomulikult viis Aivar Mäe lubaduse mind vallandada täide.

Nüüd tuleb kõige huvitavam osa: kohe pärast vallandamist, kui olin leidnud tööd telekanalis ETV2 saates Batareja, kirjutasin artikli, milles kõnelesin Mäe äärmisest jultumusest, naiskolleegide alandamisest, lõpututest vihjetest või ka otseütlemistest vanuse või nõudluse puudumise kohta seksuaalteenuste turul. Postimees avaldas selle loo. Ma nimetasin Aivar Mäed nimepidi, sest erinevalt naistest, kes mõistetavatel põhjustel püüavad jääda anonüümseks, ei ole mina mitte kunagi mitte kedagi peljanud. Ja mis juhtus? MITTE MIDAGI! Minu avalikule väljaütlemisele ei reageerinud mitte keegi mitte kuidagi. Ei toonane kultuuriminister, ei Estonia teatri nõukogu, kuhu väidetavalt mõne kuuga Vene Teatri mülkast välja kiskunud Aivar Mäe oli direktoriks saanud, ei kolleegid. Rääkimata Aivar Mäest endast. Sest tookord, kaksteist aastat tagasi, võis naisi just nii kohelda. Ning sõnavabadus, mis lubas mul sellest vähemalt kirjutada, ei kandnud mingit vilja. Peale selle söandas keegi, küllap oma positsiooni pärast peljates, lausuda, et Aivar Mäe on ehe headuse, intelligentsuse ja õigluse kehastus. Mõned aga töötamise asemel «punuvad intriige». Ja selle eest tulebki nad lahti lasta. Selline avaldus oli seda hämmastavam, et vallandamise ajaks oli lavale toodud mitu minu näidendit, mitu lavastust, ma õpetasin teatristuudios ega olnud saanud töökohustuste täitmise eest isegi ühtegi märkust.

Ametlikult likvideeris mu töökoha Aivar Mäe järglane ja protežee Jaanus Kukk. Lahkumise eel ütles ta mulle, endal silmad kalkvel: «Mul on kohutavalt kahju, et sa teatrist lahkud, ei kujuta isegi ette, kuidas me hakkama saame, sa tegid nii suurepärast tööd! Aga mulle andis käsu Aivar Mäe, ma ei saa seda täitmata jätta. Ma kardan teda!» Ja õigesti tegi, et kartis: õige pea vabaneti ka temast, et ei jääks ühtegi jälge Aivar Mäe sangarlikust tööst Vene Teatris.

Möödas on kaksteist aastat, ma võiksin banaalselt tõdeda, et kõik, mis varjul, saab ükskord avalikuks ja lõpuks pääseb ikka õiglus võidule. Kuid mind ei ärrita niivõrd Aivar Mäe ise, kuivõrd see juhtimismeetod, millele võib-olla saabub meie maal viimaks ots.

Ma ei ole kunagi tundnud vajadust olla tingimata esimene, otse vastupidi, ma olen loomu poolest teine. Mis tähendab, et mul on alati olnud mingi ülemus, mingi juhendaja. Mul on kohutavalt vedanud ja ma olen saanud töötada suurepäraste juhendajatega. Kui meie teed on lahku läinud, oleme jäänud sõpradeks ja seda veel aastateks. Ma ei hakka neid siin üles lugema, see läheks liiga pikale. Paraku satub ka tänapäeval loominguliste kollektiivide etteotsa paadunud mühakaid, kes avalikult juhinduvad põhimõttest: «mina olen ülemus, sina – lollpea» või «võtan kasutusele sõjaaja seadused!» (viimane on otsene tsitaat).

Hirmust mühakast ülemuse ees on peaaegu võimatu üle saada ja sel, kes seda proovib, tuleb peaaegu alati maksta valusat hinda. Ma tunnen tõelist uhkust Estonia teatri vaprate naiste pärast, kes ei pelga riskida oma karjääriga ja on alustanud võib-olla nüüd mitte enam nii mõttetut võitlust.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.

Väljavõte 2009. aastal Postimehes ilmunud Jelena Skulskaja artiklist.

Mõne aja eest tõttas Vene Teatrit päästma suur päästja Aivar Mäe. Oma loomingulise programmi võttis ta kokku järgmiste sõnadega: «Publikule pole kunsti vaja, publikule meeldib, kui asi on keskpärane, ja nii me teemegi!» Seda ainulaadset küünilisust peeti otsekohe tegevusjuhiseks. Aga need, kes tahtsid, et välja tuleks ikkagi «kunst» (Aivar Mäe lemmiksõna), sattusid nii avalikust jõhkrusest, nii vastikust sõimust sellisesse segadusse, et nende üle hakati avalikult irvitama – sõnaga, nad sattusid häbiposti. «Püsti ja ukse taha!» «Siin on ainult üks geenius – mina!» «Liiga palju räägid! Suu kinni!» Ja mõistagi alati «sina» ja alati kriiskaval häälel, et kõik saaksid aru, kes on boss ja kes kõigest teenija.

Aivar Mäega kokku sattudes kipun ma lausa unustama, et elan tsiviliseeritud maailmas, et olen harjunud eesti intelligentide üle otsustama Jaan Krossi ja Enn Vetemaa, Valli Lember-Bogatkina ja Leelo Tungla ja kõigi nende teiste järgi, kelle nimesid võiks veel lõputult ette lugeda. Aivar Mäega kokku sattudes ma unustan, et ka minul on sõnaõigus, et ka minul on inimväärikus, et ma oskan lugeda ja kirjutada – ma lihtsalt kangestun hirmust, kui näen seda konservatooriumiharidusega härrat, kelle silmis mina pole inimene, vaid mingi naeruväärne ebakõla täieliku kuuletumise ja sõjaväelasliku allumise maailmas, kihulane, kelle võib pöidlaga lömastada, seda ise õieti tähelegi panemata. Tuleb välja, et inimest alandada on kohutavalt lihtne, eriti kui teha seda kogu hingest. Lubage, karjun ma, vehkides julgelt kätega kodakondsete ees, mina olen, teate, kirjanik, kaheteistkümne raamatu autor, selliste ja selliste preemiate laureaat, minu näidendeid mängitakse teatris... Ei midagi sellist, vastab mulle oma ülemlikust kõrgusest ja kaugusest Aivar Mäe: sina oled tühi koht, aga mina olen kõik!

«Kas kardate?» küsite minu käest. Kardan! Kohutavalt kardan, aga panen need sõnad kirja lootuses, et vahest on neist kellelegi abi näiteks Estonia teatris, kuhu Aivar Mäe on oma trooni üle kandnud.

Avaldame Aivar Mäe nõudekirjas välja toodud seitse väidet ning nende vastuväited. 

VÄIDE:  Esimesel päeval astus ta läbi kabinettidest, et inimestega tutvuda. Avas minu ruumi ukse, jäi lävele seisma, ei tervitanud, vaid lausus: «No ei. Sinule küll mul tähelepanu ei jagu, mulle meeldivad päris noored, aga sina ei kõlba enam kuhugi. Ma lasen su lahti!»

VASTUVÄIDE: Aivar Mäe ei ole kunagi kedagi vanuse pärast eristanud ega diskrimineerinud. Tegemist on ebaõige faktiväitega, sest kirjeldatud tsitaati ole ta öelnud. Lisaks on see faktiväide Aivar Mäe au teotav, kuna toetab kogu Artikliga edasiantavat negatiivset pilti Aivar Mäest, näidates teda kui külma ja seksistlikku inimest, halba ning autoritaarset juhti, kes on pikemat aega oma alluvaid süstemaatiliselt terroriseerinud ja ahistanud. Tegemist on ebaõige ja Aivar Mäe au teotava faktiväitega. 

VÄIDE: Mõne aja pärast tiris ta mind kaelusest haarates stendi juurde, kuhu oli üles pandud jõulupreemia saajate nimekiri. Ta irvitas ja lausus: «Vaata, sinu preemia on kõige väiksem! Tead, miks? Üldsegi mitte sellepärast, et sa halvasti töötaksid, ohei, vastupidi, sa töötad suurepäraselt, paremini kui paljud teised, aga sa ei meeldi mulle naisena! Ma alandan sind senikaua, kuni sa ise ära lähed, ja kui otsustad kannatada, siis kaotan üldse su töökoha ära!»

VASTUVÄIDE:  Aivar Mäe ei ole kunagi ei Teie ega ühegi Teise inimese töö- või lisatasude arvestamisel lähtunud isiklikest sümpaatiatest. Veel vähem on ta kasutanud preemiate kujundamist töötajate tõrjumiseks organisatsioonist. Samuti ei ole ta kunagi ähvardanud kedagi alandamise ega alusetu töölt koondamisega. Aivar Mäele omistatud käitumine on ebaprofessionaalne ja kohatu. Tegemist on ebaõige ja Aivar Mäe au teotava faktiväitega. Ka kirjeldatud faktiväite esimene pool on vale. Nimelt ei ole Aivar Mäe kunagi Teid kaelusest haaranud ja tirides kuhugi vedanud, seega on tegemist ebaõige faktiväitega. Oma avalduses väidate nagu oleks Aivar Mäe oma kaastöötajate suhtes füüsiliselt vägivaldne ning kehaliselt väärkohtleks neid. Juhime tähelepanu, et teadvalt teise isiku süüdistamine kuriteo toimepanemises on omakorda kuritegu, mille eest on ette nähtud vanglakaristus. 

VÄIDE: Hiljem juhtusin mitmel korral peale (tänasest vaatenurgast) ilmvõimatutele olukordadele, kus ta tegi noorukestele naiskolleegidele (nimesid ma siin nimetama ei hakka, see on nende elu ja saatus, millesse ma ei söanda sekkuda) avalikult ettepaneku minna üheskoos komandeeringusse (näiteks Tartusse), kus lubas neile õhtut varietees ja unustamatut ööd hotellis.

VASTUVÄIDE: Artiklis on selgelt väidetud, nagu Aivar Mäe oleks teinud kohatuid ja ebasobivaid ettepanekuid oma kolleegidele lähtuvalt nende vanusest ja soost. Samuti sisaldub selles kaudne faktiväide nagu Aivar Mäe oleks kutsunud alluvaid üles endaga seksuaalse iseloomuga suhetesse astuma. See ei vasta absoluutselt tõele, on ilmselgelt Aivar Mäe mainet kahjustav ning jätab alusetult temast mulje nagu nilbest ja kohatu käitumisega ülemusest, võimaldades teda seeläbi väärtustada negatiivse hinnanguga. Samuti on Aivar Mäele võõras Teie poolt temale omistatud keelekasutus. 

VÄIDE: Lõpuks eelistasid mitmed noored end hoopis töölt lahti võtta, et mitte sellistesse ebameeldivatesse olukordadesse sattuda.

VASTUVÄIDE: Nimetatud faktiväites ei ole esitatud mitte ühtegi toetavat selgitust, näidet ega tõendit konkreetse juhtumi kohta. Väide nagu Aivar Mäe alluvuses töötanud isikud oleks töölt lahkunud selleks ja sel põhjusel, et tema ahistamisest pääseda, on alusetu ja ebaõige. Lisaks on see Aivar Mäe mainet kahjustav, kuna kujutab teda kui juhti, kelle alluvusest inimesed põgenevad. 

VÄIDE: Peale selle söandas keegi, küllap oma positsiooni pärast peljates, lausuda, et Aivar Mäe on ehe headuse, intelligentsuse ja õigluse kehastus. Mõned aga töötamise asemel «punuvad intriige». 

VASTUVÄIDE: Sellest seisukohast järeldub kaudne faktiväide, mille kohaselt kõik, kes avaldavad Aivar Mäele toetust, teevad seda sunniviisiliselt, mitte omast vabast tahtest. Samuti on võimalik sellest tuletada nagu Aivar Mäe oleks headuse, intelligentsuse ja õigluse täielik vastand. Sellised kindlameelsed väited on meelevaldsed, alusetud, pahatahtlikud ning valed. 

VÄIDE: Ametlikult likvideeris mu töökoha Aivar Mäe järglane ja protežee Jaanus Kukk. Lahkumise eel ütles ta mulle, endal silmad kalkvel: «Mul on kohutavalt kahju, et sa teatrist lahkud, ei kujuta isegi ette, kuidas me hakkama saame, sa tegid nii suurepärast tööd! Aga mulle andis käsu Aivar Mäe, ma ei saa seda täitmata jätta. Ma kardan teda!»

VASTUVÄIDE: Antud faktiväite näol on tegemist ainsa piisavalt konkretiseeritud väitega, mille õigsust on võimalik kontrollida. Me oleme Teie väidet kontrollinud ning tuvastanud, et tegemist on tõendatult valeväitega. Jaanus Kukk on meile kinnitanud, et Teie väide on üdini ebaõige. Jaanus Kukk lõpetas Teiega töösuhte omal algatusel ja ilma igasuguse Aivar Mäe poolse mõjutuseta. Samuti on ebaõige Teie väide, nagu oleks Jaanus Kukk lausunud Teie poolt temale omistatud sõnu. Jaanus Kukk ei karda, ega kartnud Teiega töölepingu lõpetamise ajal Aivar Mäed ning sai teha oma tööd, lähtudes oma parimast äranägemisest. 

VÄIDE: Paraku satub ka tänapäeval loominguliste kollektiivide etteotsa paadunud mühakaid, kes avalikult juhinduvad põhimõttest: «mina olen ülemus, sina – lollpea» või «võtan kasutusele sõjaaja seadused!» (viimane on otsene tsitaat).

VASTUVÄIDE: Ka selle faktiväite puhul on Aivar Mäele alusetult sõnu suhu pandud jättes temast seeläbi mulje kui šovinistlikust ja kaastöötajatesse alandavalt suhtuvast juhist. Nagu ka kõigi eelnevate puhul on tegemist ebaõige faktiväitega, mis on Aivar Mäe au teotav. Samuti sisaldab Teie väide Aivar Mäe suhtes ebakohast väärtushinnangut «paadunud mühakas».