P, 4.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Jelena Skulskaja: inimene häbipostis

Jelena Skulskaja
Jelena Skulskaja: inimene häbipostis
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Jelena Skulskaja
Jelena Skulskaja Foto: Marina Puškar

Ma olen alati inimese poolt, kes on naelutatud häbiposti ja sel moel kuulutatud teise sordi olendiks. Ma ei pea tähtsaks, milles teda just süüdistatakse: võib-olla kuulutas ta rahumeelselt, et purustab vana usu templi ja püstitab uue, mille eest löödi ta kõrvuti mõrtsukatega häbiristi; aga ka mõrtsukaid haletsen ma nende häbi ja parandamatu häda hetkel. Aga võib-olla karistatakse teda hoopis selle eest, et nahkkuubedes revolutsiooniline troika sai range käsu hävitada miljon-paar kõrgharidusega inimest? Või tekkis Gestapol hävitamisele kuuluvatest juutidest nappus kätte ja gaasikambrid jäid tegevuseta?


Hea küll, oletame, et keegi ei kavatse inimest tappa: seisab teine veidi seal häbipostis, mõtleb järele ja läheb armukese juurest tagasi seadusliku abikaasa juurde ning säilitab Nõukogude ühiskonna algrakukese. Või ütleb lahti oma romaani käsikirjast, mille saatis mingil seletamatul põhjusel piiri taha, ehkki talle selgitati siin põhjalikult, et trükki anda ei ole seda romaani vaja, sest see on kahjulik, segab kommunismi ehitamist ja autoril endal oleks ka parem, kui ta unustaks, kuidas kirjutada...



Ma saan aru, et praeguses Eestis on tegemist juba täiesti teistsuguste häbipostidega: sinna naelutatakse igasuguste kuritahtlike võlgnike perekonnanimed – kes ei ole maksnud pangale protsente, kes on jäänud võlgu korteri eest. Saan aru. Niisiis on inimesel käes häda, õnnetus, ta lasti töölt lahti, peagi aetakse ka korterist välja, täna-homme saab temast hulgus ja kerjus, ta kärvab kuskil prügikastis – aga selle asemel et teda aidata, tõugatakse ta ära, antakse veel jalaga takka, et ta lendaks ikka kuristiku põhja ja teaks, kui armetu ning ühiskonnale tarbetu ta on.



Eestist kõneldakse sageli teatava ärrituse varjundiga kui maast, kus pannakse liiga suurt rõhku välisele. Peenutsemine, suurustlemine, rafineeritus, kinnisus, oskus tundeid vaos hoida, mitte välja näidata, alati ja kõikjal korrektne – sellised on tüüpilise eestlase tunnusjooned. Oma esimesel teles üle kantud vastuvõtul presidendina peatas Lennart Meri ühe poliitiku, kes astus riigipea juurde, pintsakunööbid lahti, nööpis oma presidendikäega pintsaku kinni, tegi talle tõsise märkuse ja alles siis laskis banketile. Meri lemmikkoera nimi oli, muide, Mats, see tähendab tahumatu külamees.



Ma olen ka praegu veendunud, et sisemise kultuuri küsimus on iga inimese isiklik asi, aga korrektsus ja väline kultuur kõigi vältimatud kohustused vähegi viisakas seltskonnas. Mida me ka muidu ei arvaks antiutoopiatest, aga prantsuse kirjanik Pierre Boulle kirjeldas «Ahvide planeedis» äärmiselt tabavalt, kui kergesti me võime kaotada inimpalge ja muutuda primaatideks.



Häbipostis inimene erineb teistest selle poolest, et tal ei ole võimalust vastata neile, kes teda mõnitavad. Suhted on teadlikult ebavõrdsed: üks mõnitab, teine kannatab, kuni sureb.


Iga päev akadeemik Vavilovit peksnud uurija sai tema käest lõpuks järgmise ülestunnistuse.



«Kes sa oled?» küsis uurija.



«Ma olen sitakott,» pidi akadeemik vastama.



Ja nii ta vastaski juba kaks kuud pärast mõnitamise algust.



Päris hiljaaegu kirjutas Boris Tuch poleemilistes märkmetes umbes nii: minu oponent nägi ilmavalgust seetõttu, et eelmise sajandi 80ndatel ei jätkunud rasestumisvastaseid vahendeid! Ausõna, mind ei tõmba millegagi tolle Boris Tuchi oponendi poole, aga kas võib siis niimoodi inimest solvata?! Juba Voltaire ütles, et ta pole nõus oma vastase arvamusega, aga on valmis andma oma elu selle nimel, et too saaks selle välja öelda. Mida peaks siis tegema Tuchi oponent, isegi kui tema arvamus on tuhandekordselt vale? Kas tõesti peaks ta vastama: «Aga teie tulite ilmale ainult seepärast, et Stalin keelas abordid ära!» Siis aga lasta nad vastakuti ja las sülitavad teineteise peale, püüavad täpselt silma tabada. Või anda neile hoopis kätte kepid, tellised, püstolid või pommid, et vaidlus võtaks veel köitvama vormi? Ei? Jah, muidugi ei! Sest tavaliselt ei ole oponendil üldse võimalust jõhkrusele vastata, ei uue jõhkrusega ega muul moel. Kõige lihtsam ongi kuulutada oma vaenlane seaks ja käituda temaga kui seaga – ning mõne kuu pärast hakkabki ta röhkima.



Kui jutt käib esteetikast, lähevad häbipostide isandad otsekohe üle solvangutele, haaravad nii-öelda püstoli järele. Ja samamoodi tõmbavad nad välja tolmuga kaetud ja koidest näritud «headuse» või «südametunnistuse», kui peavad õigustama oma «meistriteost». Võtame väga lihtsa näite. «Kuldse maski» Eesti koordinaator Svetlana Jantšek tuli mõttele lavastada dokumentaaletendus pronksöö sündmustest. Kümned ja sajad tervemõistuslikud inimesed püüdsid projekti käte ja jalgadega tõrjuda: need sündmused on kõigile nii valusad, nii piinarikkad, et neid ei saa kuidagi kanda tegelikkusest kunstivalda, esteetiliseks muuta, kunstiliselt töödelda.



Jah, täna võib ülistada, kui imehästi on välja kukkunud film «Pompei viimased päevad», aga veel ei saa unelevalt imetleda hiiglaslikke lilli, mis kasvasid Tšernobõli mullas.


Algusest peale oli selge, et kära kavandatava etenduse ümber on provokatiivne ja kõiki solvav, et teatrifestivali koordinaatori autoriteet on selles küsimuses võrdne majavalitseja autoriteediga, kes enesekindlalt hindab arhitektuuriprojekte. Ühes paljudest teleintervjuudest sõnas Svetlana Jantšek: «Lavastaja, kes projektiga töötab, on südametunnistusega inimene ja seetõttu võib tema loomingu pärast olla täiesti rahulik.»



Mis mõttes südametunnistusega? Aga andekas? Või mõistab kas või midagi Eesti elust? Või oskab näidendeid kirjutada? Või neid lavastada? Või on tal mõni algupärane idee? Või eesmärk? Aga ainult südametunnistus –, kas sellest tõesti piisab? Hiljuti viibisin kuulsa meditsiiniprofessori loengus, kes alustas oma juttu mõttega, et haigeid ei ole vaja haletseda, neid tuleb ravida. Jah, võib-olla on ka haletseda vaja, aga peamine on ikka ravimine, õige diagnoosi panek, ravimite määramine, täisväärtusliku elu juurde tagasitoomine.



Ma näen juba ette, mida mulle öeldakse: miks siis kõiki nimepidi nimetada? See ei ole viisakas, viisakas on öelda umbes nii: keegi kusagil midagi kirjutas. Kurjust ei saa andestada, aga andestada saab konkreetsele inimesele, andestada saab tema tegu. Aga selles ongi asi, et inimesed, kes alandavad teisi inimesi, on kindlad enda karistamatuses. Ei ole ju veel ükski jõhkard pidanud ise häbipostis seisma. Jõhkardid tallavad jalge alla nõrku ja kaitsetuid ning solvuvad kohutavalt, kui keegi ei taha neile enam kätt anda. Nad on mures, et ei purustanudki oma vastaseid lõplikult, et nood ei surnudki, ei langenud põrmu, ei jäänud ilma õigusest häält teha. Ja mis peamine – milline alatus – nad julgevad oma piinajaid nimepidi nimetada!



Mõne aja eest tõttas Vene Teatrit päästma suur päästja Aivar Mäe. Oma loomingulise programmi võttis ta kokku järgmiste sõnadega: «Publikule pole kunsti vaja, publikule meeldib, kui asi on keskpärane, ja nii me teemegi!» Seda ainulaadset küünilisust peeti otsekohe tegevusjuhiseks. Aga need, kes tahtsid, et välja tuleks ikkagi «kunst» (Aivar Mäe lemmiksõna), sattusid nii avalikust jõhkrusest, nii vastikust sõimust sellisesse segadusse, et nende üle hakati avalikult irvitama – sõnaga, nad sattusid häbiposti. «Püsti ja ukse taha!» «Siin on ainult üks geenius – mina!» «Liiga palju räägid! Suu kinni!» Ja mõistagi alati «sina» ja alati kriiskaval häälel, et kõik saaksid aru, kes on boss ja kes kõigest teenija.



Aivar Mäega kokku sattudes kipun ma lausa unustama, et elan tsiviliseeritud maailmas, et olen harjunud eesti intelligentide üle otsustama Jaan Krossi ja Enn Vetemaa, Valli Lember-Bogatkina ja Leelo Tungla ja kõigi nende teiste järgi, kelle nimesid võiks veel lõputult ette lugeda. Aivar Mäega kokku sattudes ma unustan, et ka minul on sõnaõigus, et ka minul on inimväärikus, et ma oskan lugeda ja kirjutada – ma lihtsalt kangestun hirmust, kui näen seda konservatooriumiharidusega härrat, kelle silmis mina pole inimene, vaid mingi naeruväärne ebakõla täieliku kuuletumise ja sõjaväelasliku allumise maailmas, kihulane, kelle võib pöidlaga lömastada, seda ise õieti tähelegi panemata. Tuleb välja, et inimest alandada on kohutavalt lihtne, eriti kui teha seda kogu hingest. Lubage, karjun ma, vehkides julgelt kätega kodakondsete ees, mina olen, teate, kirjanik, kaheteistkümne raamatu autor, selliste ja selliste preemiate laureaat, minu näidendeid mängitakse teatris... Ei midagi sellist, vastab mulle oma ülemlikust kõrgusest ja kaugusest Aivar Mäe: sina oled tühi koht, aga mina olen kõik!



«Kas kardate?» küsite minu käest. Kardan! Kohutavalt kardan, aga panen need sõnad kirja lootuses, et vahest on neist kellelegi abi näiteks Estonia teatris, kuhu Aivar Mäe on oma trooni üle kandnud.



Tühja koha nimel tahan tõsta häält kõigi eest, kes kannatavad häbipostides, kõigi eest, kes on kellelegi võlgu ega suuda võlga enam tasuda, kõigi eest, kes jäävad alati kaotajaks, ehkki tavaliselt mängivad teistest paremini. Ja pidagem meeles, et võitja ei saa midagi!

Märksõnad
Tagasi üles