Olukorrast ajakirjanduses ⟩ Kas arvamus ja fakt on segamini läinud?

Rein Lang ja Väino Koorberg võtsid Kuku raadio saates «Olukorrast ajakirjanduses» vaatluse alla küsimuse ajakirjanike kallutatuse kohta. Nad tuginesid ajakirjandusuurija Marju Himma analüüsile Vikerraadios, mis järgnes Postimehe ajakirjaniku Priit Pulleritsu kriitilistele kommentaaridele Vikerraadios ning Langi ja Koorbergi varasemale üleskutsele teha akadeemilisi uuringuid, mis võimaldaksid Pulleritsu väiteid kontrollida.

Himma tõi välja praegu käimasoleva rahvusvahelise teadusprojekti Journalistic Role Performance, mille käigus muu hulgas uuritakse, kas ja kui palju ajakirjanik kajastatavasse sekkub. Sekkumise all peetakse silmas, kas ajakirjanik lisab uudisele oma arvamust, tõlgendust või kas kasutab hinnangulist sõnavara.

Selle analüüsi järgi ütleb Himma, et ajakirjanik on oma arvamuse lisanud 764 uudisest 99 loole, mis on 13 protsenti kogumahust. Ehk siis 13 protsenti on sellised lood, kus arvamus ja fakt on segamini läinud, ütles Lang. 

Lugusid, kus ajakirjanik on kasutanud hinnangulisi omadussõnu, on 14,8 protsenti, tõi Koorberg välja. Ajakirjanike üleskutseid oli 6,9 protsendis ning mina-positsiooni kasutamist 5,4 protsendis lugudest. Kõige suurem hulk oli lugusid, kus esineb ajakirjanike tõlgendust – 23,4 protsenti. 

Koorberg argumenteeris, et osa ajakirjandusest ongi tõlgendus ning protsesside lihtsalt kokkuvõtmine. See, kas ajakirjanik teeb seda tasakaalukalt ja objektiivselt, on ajakirjaniku professionaalsuse küsimus. 

Teine Pulleritsu väide oli, et ülikoolid õpetavad tudengeid vasakpoolseks. Selle väite kontrollimiseks kasutas Marju Himma Euroopa sotsiaaluuringut, mis ei leia kõrgharidusega ja kõrghariduseta noorte vahel suuri poliitilisi erinevusi. 

Lang mõtiskles, et ajakirjanduse uuring ei kinnita Pulleritsu tähelepanekut, aga ei ütle ka, et ta oleks väga valel teel. Koorberg möönis, et ajakirjanike kallutatust võib esineda nii teadmatusest, toimetamatusest kui ka ajakirjanike tahtest. Lang hindas 13 protsenti arvamuse ja uudise segunemist kõrgeks tulemuseks. 

Koorberg tõi vastukaaluks, et klassikalist püramiiduudist kirjutatakse valdavalt uudisteagentuurides ning meediakanalite uudistesse on tulnud lisavorme, kus ajakirjanik võib oma positsiooni või emotsionaalseid detaile sisse tuua. «Aga seda, et Marju Lauristini sõnadega öeldes ajakirjandus kolletab nagu rakvere raibe ebaobjektiivsusest, ma ei julgeks küll öelda,» sõnas Koorberg.

Lang nõustus, et ajakirjandus on muutunud. «Minule isiklikult selline ajakirjandus, kus ajakirjaniku tõlgendus hakkab elama oma elu, väga ei meeldi,» kritiseeris Lang. «Kui see hakkab tooni andma ühes või teises väljaandes, siis on see kuidagi kurjast.» 

Ta lisas, et kui ajakirjanduse uuring käsitles meediakanaleid kokku, siis tema tahaks näha üksipulgi tehtud uuringut eri päevalehtede, televisiooni- ja raadiokanalite kohta.