Rein Lang ja Väino Koorberg lahkasid Kuku raadio saates «Olukorrast ajakirjanduses» ajakirjanduse vasakpoolsuse vandenõu teemat ning jõudsid järeldusele, et on Priit Pulleritsu tunnetusega nõus, kuid väidete kinnituseks peaks neid tõenduspõhiselt uurima. 

Eelmisel nädalal kommenteeris Postimehe ajakirjanik Priit Pullerits Vikerraadios, kuidas klassikaline puhas uudis on Eesti ajakirjandusest lahkunud ning selle asemele on tulnud artikližanr, kus vasakpoolsete ajakirjanike arvamused ja hoiakud läbi kumavad. Pullerits ütles, et suurem osa Eesti ajakirjanikke on vasakule kaldu ning see avaldub ka Eesti meediapildis. Pulleritsu sõnul on üks põhjuseid selles, et meie ülikoolid on vasakpoolsed. 

Ajakirjanik Väino Koorberg tõi välja, et ajakirjanduse ja vasakpoolsuse vahekorda analüüsides tuleb arvesse võtta mitut külge. Ühelt poolt on ajakirjanduse roll kriitiliselt jälgida poliitilise ja majandusliku võimu teostumist. Kui olla kriitiline, siis paratamatult oled pisut vasakul, argumenteeris Koorberg. Teiseks peaks ajakirjandus olema oma lugejate poole kaldu, mis tähendab, et see peaks olema inimnäoga ning inimeste muredest-rõõmudest rääkiv. Koorberg sõnas, et kui keegi on empaatiline, siis ta paratamatult on samuti pisut vasakpoolne. Lisaks sellele on ajakirjanduses toimunud põlvkonnavahetus ning peale on tulnud palju noori ajakirjanikke, kelle vaated on nende east tulenevalt progressiivsemad kui vanadel. 

Endine poliitik Rein Lang märkis, et Pulleritsu sõnum on laiema tähendusega. Oluline on just fakti ja kommentaari segiajamine või faktide väljanoppimine lähtuvalt oma maailmavaatelisest hoiakust, millega ka Langi silmis on Eesti ajakirjanduses probleeme. «Seda lihtsalt eitada ühe meediajuhi poolt on minu meelest lühinägelik ja rumal,» kritiseeris Lang Eesti Päevalehe peatoimetaja Urmo Soonvaldi sõnavõttu, mis lükkas tagasi Pulleritsu väiteid. 

Info vahendamine ei ole siiski ajakirjanduse ainus funktsioon, täpsustas Koorberg. Tegelikult on ajakirjandusel palju rohkem ülesandeid, alustades meelelahutusest ja lõpetades poliitilise mõttevahetuse areeni pakkumisega. Aga mis puudutab uudisest kaugenemist, siis ühe näpuga tahaks näidata Pulleritsu enda poole, sest ajakirjandustudengid on tema enda käe alt läbi käinud, ütles Koorberg. 

Praktiline ajakirjandusõpe on 1990. aastatest muutunud nii palju, et teadvustatakse, et inimesed võtavad vastu neid fakte, mis sobivad nende narratiivi. Koorbergi sõnul on pool süüd ajakirjanikel, kes ajakirjanduse rolli vähenemise ajastul on tahtnud oma sõnadele rohkem jõudu. Teiseks pooleks on vastuvõtjad: kui tekst ei sobi meie vaadetega, siis inimlik mõtlemine on lahterdada see ebaobjektiivseks. 

Tartu Ülikool, mis akadeemiliselt valmistab ette ajakirjanikke, õpetab ajakirjandust ja suhtekorraldust koos. Paljud ajakirjanikud ja õppejõud, nagu Mart Kadastik, Priit Pullerits, Mart Raudsaar, ja ka tema ise, on leidnud, et see on viga, rääkis Lang. 

Koorberg möönis, et tegemist on ressursside optimeerimise jaoks vajaliku otsusega, sest vastasel korral ei pruugiks ülikoolil olla võimalik neid väheseid ajakirjandustudengeid koolitada. Tema hinnangul on suurem probleem see, kui lihtne on minna ajakirjandusest suhtekorraldusse või poliitikasse ning sealt tagasi tulla ilma mingit aega maha võtmata. 

Ega mingeid uuringud ole selle kohta tehtud, kas või mil määral on puhas uudis hakanud asenduma kommentaariga, rõhutas Koorberg. Pullerits argumenteeris enda tunnetuse pealt. Sama on tunnetanud Koorberg. Kuid võib olla, et puhas uudis Eesti ajakirjanduses pole kunagi juurdunudki, sest meediapilt on mõnevõrra jutustav ning autorikeskne. Puhast faktiuudist kohtab veergudes või agentuuriuudistes, muu on läbi ajakirjaniku enese kirja pandud. 

Lang haaras sõnasabast ning püstitas üleskutse uurida, kas Pulleritsu väited vastavad tõele. Näiteks võiks Tartus või Tallinnas teha teemakohase magistritöö.