Mikk Salu: poliitiline argus

Mikk Salu Foto: Toomas Huik / Postimees

Haridusminister Jaak Aaviksoo rääkis eelmisel reedel gümnaasiumireformi seisust: «Omavalitsustele antakse võimalus otsustada, kuidas nad soovivad jätkata.» Ja jätkas: «Ei mina, riigikogu ega ministeerium soovi reformi läbi viia jõuga.» Sõnad kõlavad ilusalt, aga tõlkides on tähendus järgmine: «Me teame, et gümnaasiumireform on vajalik, aga me ei julge reformi ära teha.» Niisiis võib aastaid räägitud ja tükk aega ettevalmistatud gümnaasiumireformi taas kord korstnasse kirjutada.

Asja andmine omavalitsuste kätte on reformi kindel surm. Teame ju väga hästi, mida omavalitsused soovivad – mitte midagi muuta. Läbikukkunud haldusreform on hea paralleel. Ka seal ei tahetud teha jõuga, ka seal jäeti asi omavalitsuste endi lahendada ja tulemuseks on see, et tulemust pole. Rahvastik väheneb, vallad jooksevad inimestest tühjaks, aga kohalikud poliitikud hoiavad kümne küünega oma toolist kinni.

Gümnaasiumi­reformi venimise süüdlasena ei saa näha pelgalt haridusminister Jaak Aaviksood. Nii suurt ja olulist asja ei saa teha minister üksi, siin on vaja peaministri, tervikuna valitsuse ja koalitsiooni toetust. Nemad aga ei julge, jätavad otsustamata, hiilivad vastutusest kõrvale ja täidavad vaikuse ümara demagoogiaga «me ei taha teha jõuga». See on jama.

Reformierakond ja IRL pole siiani küll ennast näidanud konsensuse puusliku kummardajatena. Kui on vaja, on tehtud, on tehtud ka jõuga ja avaliku arvamuse vastu: pensionisammaste sissemaksete külmutamine, riigieelarve kärped, töötukassa reservide saatus.

Teiseks, asi ei ole valikus, kas sõita omavalitsustest üle või mitte. Asi on selles, mis positsiooni võtab valitsus. Kas aktiivse, selle, kes selgitab, veenab, motiveerib ja meelitab (vahel piitsa ja vahel präänikuga), või passiivse vastutusest kõrvale hiiliva pealtvaataja positsiooni.

Kõige hullem ongi see, et gümnaasiumireform on tegelikult tähtis ja vajalik ning valitsus päris kindlasti teab seda. Nad teavad, aga samas kardavad. Ometi on gümnaasiumireform tähtsam kui tants töötukassa reservide ümber, tähtsam kui vanemapension, see on üks viimaseid suuri (ja seni tegemata) reforme üldse. Reform on tegelikult paratamatu – vaadakem kas või rahvastiku jaotust ja demograafilisi prognoose.

Gümnaasiumireform on otseselt seotud ka hariduse kvaliteediga, õpetajate palkadega – muuseas reedel, kui Aaviksoo rääkis gümnaasiumireformist, ilmus Postimehes juhuslikult suur lugu, kuidas õpetajad ähvardavad taas streigiga.

Ja nädal tagasi kirjutas Postimehes Anneli Ammas sellest, kuidas mõned aastad tagasi toimunud kutsekoolide reform võiks olla eeskujuks gümnaasiumidele. Kutsekoolide puhul oli see edukas, kuigi ka siis oli kartjaid küllaga.