Veiko Lukmann: sissepääsust üheksa aastat hiljem

Soov kõrvalise abita hakkama saada on inimlik ja seda tuleb võimaldada. Foto: Caro/Sorge/Scanpix

Puuetega inimesele tagab inimväärikuse muuhulgas neile iseseisvaks hakkamasaamiseks võimaluse loomine, mitte neisse kui objektidesse suhtudes, mida viiakse-tuuakse, kirjutab kodanik Veiko Lukmann.

Riigikogu liikme Jüri Jaansoni artikkel «Valitsuskoalitsioon kaotas inimlikkuse» juhtis olenemata poliit-dramaatilisest pealkirjast ja teisest fookusest tähelepanu olulisele tõsiasjale üheksa aasta taguses suhtumises puuetega inimestesse. 

Tsiteerin Jaansoni: «Ma üllatusin tõsiselt ja pahaselt, kui üks tollase komisjoni liige kasutas ratastooliinimeste olukorra kirjeldamisel vormi «Me ju oleme neile tagauksest korraliku sissepääsemise korraldanud, nad tuuakse õue peale ja aidatakse uksest sisse.»» 

See tuletas meelde ühe vana targa itaalia naise sõnu Rooma tänaval aastaid tagasi. Kui ma teda luba küsimata kaugemalt pildistasin viipas ta mind enda juurde ja ütles: «I’m a person, not an object.» Kuna minagi ennast upsakalt persooniks pean, siis ei eelista ma olla toodud/tassitud tagauksest, ükskõik kui korraliku sissepääsu kaudu. Kui olukord nõuab, siis võib saabuda ka tagumisest uksest, aga pigem eelistan olla mitte «toodud», vaid ilmuda kohale iseseisvalt.

Võimatut ei nõua

Palun mitte valesti aru saada – ma ei nõua kaastunnet ega samastumist sellega, kuidas on olla puudega inimene. Võimatut ei tohigi nõuda, sest see on mõistusevastane. Mõistusevastane ajab tigedaks ja nõudjaid on niigi palju.

Ma nimelt arvan, et tervel inimesel ei olegi võimalik ennast asetada sellise inimese olukorda, kes ei kuule, ei näe või ei suuda kõndida. Kuidas saakski sellist kogemust tõsiselt ja veedunult mõista, kui tajud on teravad ja jäsemed võimsad – libisedes korrigeerib keha end ise ja kõrgemate takistuste puhul tõuseb jalg automaatselt kõrgemale. Järsk heli välisilmast valmistab keha ette ohuks, lendava palli vastu tõuseb automaatselt enesekaitseks käsi – see kõik on elementaarne. 

Lähim võimalik väetima mõistmise viis on ehk kujutleda abitust ja tekkida võivat hirmu, kui ei kuulda selja tagant lähenevat autot, või segadust, kui nähakse naeru, aga ei kuulda nalja. Või siis proovida kujutleda silmad seotult tänaval kõndimist, kui on oht põrgata vastu posti või kukkuda kanalisatsiooniauku. Olen neis kirjeldustes ehk keskmine diletant ja antagu mulle mu katsetus andeks.

Küll aga mõistan, et kõndimine on väikest viisi ime ja hüppamine imede ime. Oskan öelda, et iga kivike, aste, kallak, pinnas, erineva hõõrdeteguriga materjal ja nende kõigi koosmõjude hindamine ning üheks kogemuseks kokkukleepimine on osa keerulisest kõndimisfunktsioonist, mida ei märka enne, kui sellega on teadlikult tegeleda vaja. Seda keerukust on võimalik sõnadega seletada, aga evidentselt ja vahetult võimatu mõista (tean, kuna olen olnud innukas kõndija).

Esiuks ja inimväärikus

Küll aga võiks mõista seda, et inimene tahab ise hakkama saada ja mida rohkem, seda parem. Arvatavasti on see iga täiskasvanud inimese soov. Mõni tahab Ferrarit, teine tahab käsipuud või kaldteed restorani, et ei peaks tagaukse kaudu laskma ennast kohale tassida, kui kaaslane eest uksest läheb.

Sinna kuhu ei oodata, tegelikult ei lähekski. Tallinna vanalinna näiteks ei läheks. Ei läheks ka hotelli, poodi, kõrtsi, kinno ja kohvikusse, kuhu sisse ei saa. Õnneks on ikka neid kohti ka, kuhu saab, aga võiks olla rohkem.

Asi ei ole mitte abikäte ja inimlikkuse puuduses, vaid inimväärikuses. Arvan, et ei eksi, kui ütlen, et empaatiline puudeta inimene (enamik eestimaalasi on sellised) suhtub puuetega inimestesse umbes järgmisel viisil. Esiteks märkavad ja satuvad pisut segadusse (ongi pigem haruldane vaatepilt), siis tunnevad ehk pisut kaasa, seejärel mõni kipub võõristama ja mõni tõttab abi pakkuma. Oma kogemusest kinnitan, et abipakkujaid ei ole vähe ja inimlikkusest puudu ei ole. Aga neljakäpakil ronimine või köögi kaudu käimine on löök eneseväärikuse pihta. Isegi üheksa aastat hiljem.

Ma ei usu, et opositsioonis või koalitsioonis olemine kuidagi inimlikkusele mõju avaldaks. Inimlikkus on esindatud kõikjal, aga tõendeid sellest võiks olla rohkem ka käsipuude ja sujuvate ligipääsude näol.