Jüri Jaanson

FOTO: Erik Peinar

Kui ma 2011. aastal Riigikokku jõudsin ja sotsiaalkomisjonis tööle asusin, tuli ühel komisjoniistungil jutuks puudega inimeste ligipääsetavus ja sellega seoses ka Riigikogu hoone ligipääsetamatus. Ma üllatusin tõsiselt ja pahaselt, kui üks tollase komisjoni liige kasutas ratastooliinimeste olukorra kirjeldamisel vormi "Me ju oleme neile tagauksest korraliku sissepääsemise korraldanud, nad tuuakse õue peale ja aidatakse uksest sisse."

Varasema aja mõtteviis valdavalt oligi selline, viime ja toome neid, seame ja korraldame neile. Nagu erivajadustega inimesed ongi juhitavad, abistatavad ilma isikliku suutlikku ja võimalusteta inimesed, kes sõltuvad tavaühiskonna antavatest võimalustest. Pole ka imestada, et suurel osal kujunes välja õpitud abituse sündroom.

Sellest on palju aastaid mööda läinud. Heameel on olnud näha ja tajuda, et ühiskonna heaolu kasvuga on aja jooksul oluliselt muutunud suhtumine puudega inimestesse. Tavaühiskond on tasapisi hakanud neis nägema iseseisvalt toimetulevaid isiksusi, kui neile tehniliselt võimalused ja sobiv keskkond luuakse.

Vahel on sellele vaja lihtsalt tähelepanu juhtida. Nii oli ka Eesti Rahvusringhäälinguga, mille tegevuse aluseks oleva seaduse viiendas paragrahvis on juhis, et teleprogrammide originaalsaated peavad võimaluste piires olema maksimaalselt kättesaadavad vaegkuuljatele. See tähendab inimestele, kes vajavad arusaamiseks subtiitreid, sest kuulmine ilma või kuuldeaparaatidega ei võimalda piisavalt hästi räägitavat teksti püüda. Lause sai seadusesse kirja juba 13 aastat tagasi.

Kõik tundus hästi minevat, kuni valitsuskoalitsioon avastas, et vajab poliitilist punkti puudega inimeste eest seismisel.
6

Paraku oli seaduses kaasamata jäänud viipekeelsed kurdid koos nende vajadusega viipekeelse tõlke järele. Seda puudujääki asus Reformierakonna fraktsioon möödunud aasta lõppedes parandama, püüdes juhtida tähelepanu, et Vabariigi presidendi aastavahetuse kõnest peaksid osa saama ka viipekeelsed kurdid. Ei saanud, kurtide jaoks saabus aastavahetus alles esimese jaanuari õhtuks, kui ERR näitas eetris presidendi kõnet koos viipekeelse tõlkega. Sõnum oli ühene, lohisege teiste järel!

Olukord on vahepeal tunduvalt paremaks läinud. Tänavu märtsikuus tegi Riigikogu Rahvusringhäälingu seaduse muutmise esimesel lugemisel ajalugu, kandes kogu istungi esmakordselt üle koos reaalajas viipekeelse tõlkega. Ka kriisiperioodi Vabariigi Valitsuse infoedastused kanti viipekeelse tõlkega, see oli suur edasiminek!

Kõik tundus hästi minevat, kuni valitsuskoalitsioon avastas, et vajab poliitilist punkti puudega inimeste eest seismisel. Aga eelnõu oli ju algatanud suurim opositsioonierakond. Nii otsustatigi eelnõu teisel lugemisel katkestada vaatamata sellele, et eelnevalt olid nii kultuuri- kui sotsiaalkomisjon konsensusega seaduse muutmist toetanud. Katkestamine ilma sisulise põhjendamiseta vaid väitega, et neilt on sügisel tulemas telemeediat laiemalt käsitlev meediateenuste seaduste muutmine, on kurtide jäme solvamine.

See oli piir, kus valitsuskoalitsioon kaotas inimlikkuse. Kus poliitilised huvid rullusid üle erivajadustega inimeste kaasamise ja usu paremasse kaasamisse. Oli näha, et mitme koalitsioonisaadiku käsi ei tõusnud eelnõu katkestamist toetama. Paraku jagus piisavalt neid, kel tähtis vaid positsioon.

Poliitika ei pidavatki inimlik olema…