Juhtkiri: aegunud ametijärgud

Praegused kutsenimetused ei kajasta õpetajate taset
 

Õpetajate ametijärkude süsteem selle praegusel kujul on ajast ja arust. Pole õige, et olukorras, kus ümbritsev keskkond tänu infotehnoloogia arengule kiiresti muutub, pannakse niigi tööga koormatud õpetajad tegelema formaalse paberimäärimisega. Peamiselt lihtsalt selleks, et töötasu pisutki suurem oleks.

Kõigepealt: kas kutsenimetus määrab, kes on hea õpetaja? Esiteks, lapsevanema seisukohalt. Kui me näeme, et üks õpetaja kohtleb last või mõnda ta klassikaaslast põhjendamatult ebaõiglaselt, siis olgu ta või metoodik – ebaõiglus on lõppude lõpuks ikkagi ebaõiglus. Samas õpetajat, kes suudab lapsi õppetöös innustada ja lisaks raskele päevatööle veel huvialaringe juhtida või lustlikku isadepäeva korraldada, tuleks tunnustada – isegi kui ta on aasta-paar koolis olnud noor õpetaja.

Teiseks, kuulake koolijuhte! Kui kooli kandideerib ühele kohale kaks õpetajat, kellest üks lausa pulbitseb headest ideedest ja teise puhul neid pole, küll aga on kõrgem ametijärk, siis loomulikult langeb direktori valik esimese kasuks. Ja muidugi tahaks juht oma tööd südamega tegevat (ja ka tulemusi saavutavat) alluvat rohkem väärtustada, talle palgalisa makstes.

Praegune otsaga Nõukogude aega ulatuv süsteem on formaalne ega arvesta tegelikku olukorda. Selles napib paindlikkust, mida õpetajad muide ise oma olulise ametieeldusena väärtustavad (nagu selgub veebilehelt opetajakuu.ee mulluste aasta õpetajate usutlustest).

Vastupidi, valitseb jäik bürokraatia! Pole sugugi välistatud, et õpetaja, kui ta oma tööde-tegemiste kõrvalt (e-kool, kodutööd, klassiväline elu jms) otsustab atesteerimise kadalipu läbi käia, saab korraga kõrge komisjoni ees teada, et «paberid pole korras» ning kogu ettevõtmine seega mokas. Nüüd küsib õpetaja, käsi südamel: kas ma siis ei tee oma igapäevast tööd piisava hoolega? Ja pigem loobub edasistest vintsutustest.
Küllap on mõnigi õpetaja Lauri arhetüüpi esindav koolmeister just seetõttu madalama «aukraadiga». Kas või seepärast, et talle piisab enda tõestamisest koolijuhi, lastevanemate ja kolleegide silmis. Tegelikus elus, mitte paberil.

Loomulikult eeldab ühiskond, et õpetaja arendab end oma ametis pidevalt. Kuidas muidu olla lastele vajalikuks pidepunktiks ja väärtuste andjaks. Kuid see arendamine peaks olema sisuline, avalduma töö tegelikus kvaliteedis, mitte vormiliselt, nagu kehtivate ametijärkude puhul. Süsteem, millega pole rahul isegi minister, koolijuhtidest ja õpetajatest rääkimata, vajab ilmtingimata muutmist.