Õiguskantsler Ülle Madise.

FOTO: Mihkel Maripuu

Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Seltsi liige ja Tallinna 32. keskkooli ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Maarja Tinn kirjutab täpsemalt, miks ta pöördus õiguskantsleri poole ning kuidas on haridusministeerium oma usalduslimiiti ületanud. 

3. aprillil jõudis õpetajateni esmalt nõutukstegev, seejärel siiski tegudele sundiv uudis – nimelt oli päev varem Vabariigi Valitsus teinud ettepaneku vähendada eriolukorda ära kasutades tähtajatult rahva esinduskogu ehk riigikogu otsustusõigust haridust puudutavate küsimuste üle Eestis. Sellest teadmisest tulenevalt tuli hakata otsima vastuseid mitmetele küsimustele, muuhulgas ka sellele, kuivõrd selline tegevus on kooskõlas põhiseaduse väärtusraamistikuga ning sellest tulenevate seaduste põhimõtetega. Sellekohast järelevalvet teostab Eestis õiguskantsleri institutsioon, mistõttu pidasin vajalikuks vastav arupärimine ka kohe  teele saata. Võtsin kiiresti ühendust Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Seltsi juhatuse ning volikogu liikmetega ning nende teadmisel ja toetusel vastava arupärimise ka esitasin.

Ent on selge, et probleem on märksa laiem ning õiguskantsleri seisukoht ei saa anda vastust mitmetele küsimustele, mis üles on kerkinud. Paari kuu eest, vabariigi aastapäeva kõnes, rõhutas õiguskantsler Ülle Madise kuivõrd oluline on igaühel esmalt ära tunda ning seejärel seista vastu poliitikale, millest kumab läbi sõnade ja tegude vastuolu, üleolev suhtumine ning mis inimest alavääristab – antud kontekstis siis õpetajaid ja laiemalt haridusvaldkonnas tegutsevaid inimesi. Sest milleks muuks kui alavääristavaks saab nimetada initsiatiivi, mille eesmärk on võimutasakaalu otsustav nihutamine eemale rahva poolt valitud esinduskogust ning sel viisil ka kõikidest teistest huvitatud osapooltest. Hoolimata haridus- ja teadusminister Mailis Repsi sõnavõttudest, küsimus ei ole riigieksamite toimumises või mittetoimumises – on selge, et eriolukorras eksameid korraldada ei saa. Küsimus on hoopis  milleski muus.

Jätame hetkeks kõrvale küsimused selle kohta, kas kõnealune initsiatiiv on legaalne või kuivõrd on see  eriolukorra tõttu kandikul kättetoodud võimaluste akna märkamine ja ärakasutamine valitsustasandilt. Õpetajate kogukonna seisukohtadega mittearvestamine, nende tasalülitamine ja mittekaasamine võib kõik kahtlemata täiesti legaalne olla, olgugi, et see ei kõla hästi kokku põhimõtetega, mis demokraatlikus ühiskonnas peaksid olema iseenesestmõistetavad. Kuid üks, mis on kindel – selline valitsuse initsiatiiv on ministeeriumi ja õpetajaskonna kahepoolseid suhteid tõsiselt kahjustav praktika, kus aastatega ülesehitatud usaldus kaob hetkega ning muudab nii küsitavaks ka edasise koostöö alused.

Niisiis võtabki usalduse asemel koha sisse ebakindlus tuleviku ees, miski, mida vananeva õpetajaskonnaga haridussüsteem endale lubada ei saa. Hariduse üks keskseid eesmärke on ehitada sildu mineviku ja tuleviku vahele, olles keskendunud väärtuste ja oskuste kujundamisele, mille parim enne niipea veel kätte ei jõua. Mõeldes lähiajaloo suurtele kriisidele – olgu need siis majanduslikud või poliitilised, on need ikka ja alati saanud alguse ühest – usalduse kadumisest, sellele järgnev on juba kontekstispetsiifiline doominoefekt.

Praegu oleme olukorras, kus õpetajate usaldus Vabariigi Valitsuse, konkreetsemalt haridus- ja teadusministri ning tema hallatava ministeeriumi vastu on saanud tõsise löögi ja see peaks meid tegema murelikuks. Ajaloo- ja ühiskonnaõpetajate ning kultuuriloo- ja sotsiaalteaduste õppejõudude ning teadurite tundlikkus selles osas on kindlasti keskmisest suurem, kuna meie igapäevatöö osa on meenutada, kuidas usalduse langusega poliitiliste institutsioonide vastu on ikka ja alati kaasnenud paratamatult demokraatia nõrgenemine, mis tekitab ärevust, kuna teadupärast on demokraatlik riigikorraldus, hoolimata rohketest kitsaskohtadest, siiski võimalikest parim ühiskonnakorraldus. Seda muidugi juhul, kui me peame oluliseks põhimõtteid nagu näiteks kaasamine või otsustusprotsesside läbipaistvus. Ei pea hiilgama ajalooteadmistega, et osata nimetada mõnda kõnekat näidet, kus selline legitiimsuse piiride hägustamine on kaasa toonud tagajärgi, mille kohta sooviksime pigem lugeda ajalooõpikutest, mitte omal nahal kogeda.

Sõna «kriis» tuleb meile kreeka keelest ning selle algtähendus on pöördepunkt. Jääb vaid loota, et see pööre on ikka ja vaid paremuse suunas. Seda silmas pidades koostas EAÜS ka oma pöördumise riigikogu poole, kuna seadusandlus üksi ei taga meile vajalikku kaitset – me peame ise aktiivselt märkama ja tõlgendama ümbritsevat, vaid nii saame hoida demokraatlikke põhimõtteid tähenduslikena igapäevaelulistes asjaajamistes ja mitte lasta neil muutuda elututeks sõnakombinatsioonideks paberil. Just seetõttu rõõmustasin ehk rohkem kui pidanuks, kui minuga hakkasid nädalavahetusel ühendust võtma kolleegid, kes ei ole EAÜS liikmed või isegi mitte ajalooõpetajad, et samuti oma nime pöördumise juurde lisada. Ja neid tuleb veel iga hetkega juurde, aitäh teile selle eest, et te pole ka kriisiolukorras kaotanud kriitilist meelt!