Juhtkiri: «rauakooli» edulugu

Kutsehariduses tehtu võiks anda julgust gümnaasiumireformiks

Juhtumisi just täna 90 aastat tagasi, 4. jaanuaril 1922, kutsus Postimees üles väärtustama kutseharidust, rõhutades: «Haritud tööline teeb iga töö kultuurilisemalt, annab lihtsa tööle teise väärtuse ja maitse.» Nendel sõnadel on kaal ja tähendus praegugi, võime nentida tänases lehes ilmunud kutsehariduse ülevaate valguses. Loomulikult mõnevõrra teises kontekstis – praegu võib liialdamata rääkida sellest valdkonnast kui eduloost.

Riiklikud kutsekoolid püsisid pikka aega nagu inertsist sisuliselt niisugusena, nagu nad Eesti NSVs välja olid kujunenud. Investeeringuid neile taasiseseisvuse esimesel kümnendil ei jätkunud. Maine oli vilets, ka erialad hakkasid ajale jalgu jääma. Näiteks hakkas võimaluste avardudes põllumajandusse tulema uuemat tehnikat, mis nõudis sootuks teistsuguse kvalifikatsiooniga töötajaid, kelle kätte võiks kallid masinad usaldada ja kes nendega ka midagi teha oskaksid.

Kümne aastaga on riigi kutsekoolide võrk korrastatud – neid on enam kui poole vähem, kuid see-eest on need kvaliteetsemad ning täidavad kokkuvõttes paremini seda rolli, milleks need ellu on kutsutud. Koolide väljakujunenud traditsioonidele ja tugevustele liideti investeeringute toel tänapäevaseid õppeklasse-õppevahendeid. Lisaks laiale erialade valikule ja seejuures piirkondlike vajaduste arvestamisele tehakse neis koolides praegu täiskasvanute täiendus- ja ümberõpet.

Kutsekoolid on hakanud minevikutaagast vabanema. Ehkki võrreldes lähiriikidega jätkab Eestis suhteliselt vähem põhikoolilõpetajaid haridusteed kutsekoolis, on viimaste populaarsus vaieldamatult kasvamas. Kui praeguste õpilaste vanemate silmis paistavad kutsekoolid tihti endiselt nõukaaegsete tehnikumidena, on parimaks maineparandajaks olnud koole kiitvad õpilased ise.

Miks teevad tuhanded noored igal aastal haridusteed valides otsuse kutsehariduse kasuks? Põhjus on lihtne. Kutsekoolides antav haridus teeb tööturul tegijaks ning ülikooliuks jääb ju ikka avatuks. Samal ajal saab CVsse märkida tööandjate hinnatava ja sageli nõutavagi praktilise töökogemuse. Ülikoolis lisanduv akadeemiline kraad on juba nagu kirss tordil.

Hariduses on reformid äärmiselt vastutusrikkad, seega mõistagi aega ja poliitilist tahet, samuti julgust nõudvad. Praegu tõrjutakse gümnaasiumireformi mitmeti samasuguse kriitikaga nagu omal ajal kutsekoolide võrgu korrastamist. Kutsehariduse paranenud maine ja üha suurem populaarsus noorte seas peaks andma kinnitust: saame vajalike reformidega hakkama, kui vaid soovime ja pingutada viitsime.