Video ⟩ Hardo Pajula intervjuu teadusmaailma kõigutanud bioloogi Rupert Sheldrake'iga

Video ei ole enam kättesaadav.

Postimees avaldab Edmund Burke'i Seltsi eestvedaja Hardo Pajula intervjuu inglise bioloogi Rupert Sheldrake'iga, kelle raamat «Teadus ja vaimne praktika» ilmub eesti keeles lähiajal.

Intervjuu on inglise keeles, kuid Youtube'i seadete alt on võimalik lisada ka videopildile eestikeelsed subtiitrid.

1981. aastal avaldas Inglise biokeemik Rupert Sheldrake raamatu «Uus eluteadus», milles ta tuli lagedale oma morfilise resonantsi teooriaga. «Olles selleks ajaks uurinud taimi üle 15 aasta, jõudsin ma järeldusele, et nende arengu ja morfogeneesi selgitamisel ei piisa geenidest ja nende mõjust,» kirjutas Sheldrake, kelle sõnul sõltub morfogenees – organismide ja selle osade kuju või vormi muutumise protsess – nende ehitust organiseerivatest väljadest.

Sheldrake ei eita geenide olulist rolli, küll väidab ta, et geenid ei selgita seda, kuidas organismid end üles ehitavad. Tema arvates tuleb organiseeritud mustrite pärandumist võtta ülalt alla kulgeva põhjusliku protsessina, kus põhjustajateks on kõrgema järgu seaduspärasused – morfogeneetilised väljad.

2012. aastal ilmunud raamatus «Dogmadeta teadus» võrdleb Sheldrake morfogeneetilisi välju magnetväljaga: «Magnetväli tekib väikeste magnetdomeenide joondumisest. Tekkinud väli mõjutab omakorda enda sisemisi domeene ning hoiab neid joondatuna. Kui magnetit kuumutatakse üle kriitilise temperatuuri, kaotab see magnetilised omadused; korrastatus laguneb ja mikroskoopilised magnetdomeenid võtavad juhusliku suuna. Väli kui tervik kaob. See sarnaneb organismi suremisega.»

Sheldrake nägi oma sõnul ette, et tegemist saab olema väga vastakaid arvamusi tekitava teooriaga. «Ma mõtlesin aastaid, enne kui ma sellega avalikkuse ette tulin,» meenutab ta.

Autori sõnutsi langes raamatule esialgu osaks heatahtlik uudishimu, jakirjas New Scientist ilmus väga soosiv artikkel, seda kajastasid The Guardian ja teised ajalehed. Tõeline pomm lõhkes aga umbes kolme kuu pärast, kui debatti sekkus ajakirja Nature pikaajaline peatoimetaja John Maddox, kes ei jätnud Sheldrake'i teosest kivi kivi peale. «Mind pahandas see raamat nii väga, et ma ütlesin: Raamatute põletamine on kindlasti halb komme, kui see oleks aga lubatud, siis oleks see raamat heaks kandidaadiks,» kõneles Maddox BBC-ile.

Peatoimetaja sõnul ei ole Sheldrake'i teooria teaduslik. «Sheldrake eelistab maagiat teadusele ning see raamat tuleb mõista hukka sama viisil, nagu mõisteti hukka Galileo. Ja ka samal põhjusel – see on ketserlus,» selgitab Maddox.

Maddoxi juhtkiri pani Sheldrake'i sisuliselt kirikuvande alla. «Sellest hetkest alates muutus minuga läbikäimine teadlaste jaoks ohtlikuks,»" rääkis Sheldrake The Guardiani persooniloos «Rupert Sheldrake: teadusliku dogmaga pahuksis olev ketser».

Erinevalt Galileost ei öelnud Sheldrake aga oma teooriast lahti, vaid on «Uuele eluteadusele» järgnenud pea neljakümne aasta vältel kirjutanud kümmekond nüüdisaegse teaduse keskseid dogmasid vaidluse alla seadvat raamatut.

Hardo Pajula meelest võiks inglise bioloogi Rupert Sheldrake'i raamat «Teadus ja vaimsed praktikad» samahästi kanda ka pealkirja «Teadus ja religioon», sest selle autori arvates ei ole religioon mitte doktriinide, vaid käitumisjuhendite kogum.

Sheldrake on kõnealuses raamatus käsitlenud seitset vaimset praktikat ja sellele käesoleval aastal ilmunud järjes «Viisid, kuidas minna edasi» veel seitset.

Katkendid Rupert Sheldrake intervjuust Hardo Pajulaga ilmusid hiljuti ka Postimehe nädalalõpulisas AK, antud videointervjuus on võimalik jälgida kogu vestlust.