Avo-Rein Tereping: kas lasterikkus on sotsiaalprobleem? (6)
31. detsember 2019, 16:00
Lasterikkus ei ole puue ning vastavalt võiks muuta ka kehvasti sõnastatud paragrahvi põhiseaduses, kirjutab Tallinna Ülikooli õppejõud Avo-Rein Tereping.
Riina Solman kirjutab oma arvamusloos: «Lasterikkaid peresid saadab tihtipeale negatiivne varjund, mida justkui iseloomustaksid märksõnad toimetulek, sotsiaalprobleemid jms. Neid hoiakuid, norme ja suhtumist on vajalik ja võimalik ühiskonnas muuta.»
Sellega saab vaid nõustuda! Palusin mõni aeg tagasi tudengitel kirja panna sõnad, mis meenusid neile esimestena seoses sõnaga «lasterikas». Ja tõesti, esimesena meenuvate seas oli tähelepanuväärselt palju negatiivse varjundiga sõnu ja väljendeid (näiteks vaesus, kitsikus, laste kisa, abivajaja, lastekari jne). Niisuguses lihtsas assotsiatsioonikatses peegelduvad inimeste hoiakud.
Ajalehtede anonüümseid kommentaariume nimetatakse vahel küll peldikuseinaks, millel inimesed elavad välja oma kogunenud pingeid ja tigedust, kuid sealtki võib leida ülimalt räigeid ütlemisi lasterikaste kohta. Näiteks üks kommentaar artiklile, milles soovitati riiklik pension tugevamini siduda laste arvuga: «Kas siis kõige suuremaid pensione peaksid saama just need asotsiaalsed emad, kes on soetanud eri isadega pooltosinat või kümmekonna last? Suurem osa neist purjuspäi tehtud ja igasuguste keskmiste või raskete puuetega lapsinvaliidid.»
Muidugi ei saa neid kommenteeriume võtta usaldusväärsete allikatena statistilisteks üldistusteks, kuid ometi peegeldab sinna kirjutatu inimeste hoiakuid.
Lastesõbraliku ühiskonna ehitamine on ennekõike küsimus väärtustest ja hoiakutest, kirjutab Riina Solman. Tõepoolest, hoiakud mõjutavad inimeste käitumist. Nende muutmine ei ole küll kergete killast, kuid ometi see on võimalik. Riigikogul näib olevat selleks ka piisav kogemus, kui meenutada kasvõi kooseluseaduse vastuvõtmist.
Lasterikkusega seotud negatiivseid hoiakuid loob ka meie põhiseadus, mis küll kutsub toetama lasterikkaid peresid, kuid teeb seda omapärasel moel. Vastav lõik kõlab järgmiselt: «§ 28. Igaühel on õigus tervise kaitsele. … Riik soodustab vabatahtlikku ja omavalitsuse hoolekannet. Lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all.»
Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne selgitab (lõik 42): «See tähendab, et nii riik kui ka kohalikud omavalitsused peavad lasterikastele peredele ja puuetega inimestele pöörama oma tegevuses tähelepanu nii õiguse loomisel kui ka rakendamisel. Kõnealune norm lähtub tõsiasjast, et lasterikkus ja puuded põhjustavad üksikisikutele inimväärikuse ning teiste põhiõiguste ja vabaduste realiseerimisel olulisi takistusi.»
Kommenteeritud väljaanne selgitab õigesti – lasterikkad pered vajavad tõepoolest erilist hoolt. Ennekõike sellepärast, et just sealt tulevad pea pooled meie tulevikukodanikest, ehkki nende osakaal on kõigest umbes 20 protsenti elanikkonnast. Kuid vale on see, et lasterikkad pered ja puuetega inimesed on pandud samasse lausesse, tehtud ühesugusteks hoolekannet vajavateks hädalisteks. Lasterikaste paigutamine samasse paragrahvi tervisehädade käes vaevlevate kodanikega viib vägisi mõtted sellele, et eks see lasterikkus ole ka üks puue!
Vale on see, et lasterikkad pered ja puuetega inimesed on pandud samasse lausesse, tehtud ühesugusteks hoolekannet vajavateks hädalisteks.
Ka sõjaeelses Eesti Vabariigi Põhiseaduses oli üsna sarnane lause. Kuid tollal ei paigutatud lasterikkaid samasse kategooriasse puuetega inimestega, vaid hoopis perekonda käsitlevasse paragrahvi: «§ 21. Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning riigielu alusena on riigi kaitse all. … Seadusega korraldatakse emade ja laste kaitse. Lasterikaste perekondade eest hoolitsetakse eriti.»
Tegelikult on selles küsimuses kahe põhiseaduse vahel vaid redaktsiooniline erinevus. Praegu kehtivasse on ilmselt sattunud lihtsalt näpuviga. Vähemalt nõnda väidavad mõned poliitikud, kellega olen sel teemal rääkinud. Parandagem siis ära see näpuviga, millest võib täiesti selgelt välja lugeda, et lasterikkad pered ei ole riigile eriline väärtus, vaid pelgalt sotsiaaltoetuste koorem sarnaselt puuetega inimestega. Me ju tahaksime, et inimestel ei tekiks puudeid, et neid, keda puuete pärast toetada oleks vähem. Kuid me tahame ka, et lasterikkaid peresid oleks rohkem. Olgu siis need mõlemad toetust vajavad grupid ka nendes paragrahvides, kus on nende koht.
Üks koalitsioonipartner nimetab end konservatiivseks. Oleks siis ka üsna loomulik, kui just EKRE (kuid miks mitte ka teised koalitsioonipartnerid) võtaks ette ja parandaks selle näpuka põhiseaduses, pöörduks tagasi meie sõjaeelse põhiseaduse formuleeringu juurde. Selleks ei ole vaja muud, kui viia lasterikkust käsitlev lause üle perekonda käsitlevasse paragrahvi 27 järgmiselt:
«§ 27. Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all. … Seadus sätestab vanemate ja laste kaitse. Lasterikkad pered on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all. … Perekond on kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest.»
See muudatus ei nõua mingit lisaraha, kuid annab selge signaali, et riik ei pea lasterikkaid peresid sotsiaalprobleemiks, pelgalt abivajajateks, keda ähvardab vaesusrisk, vaid neid väärtustatakse just lasterikkuse pärast. Rohkem lapsi tähendab ka keskmisest suuremat võimekust.