Beebi. Pilt on illustratiivne.

FOTO: Elmo Riig

Lastesõbraliku ühiskonna ehitamine on küsimus ennekõike hoiakutest ja väärtustest, kirjutab rahvastikuminister Riina Solman. 

Lapsed sünnivad armastusest. Eluterves ühiskonnas on lapsed need, kes annavad indiviidi eneseteostusele, elule ja tulevikule täisväärtusliku mõõtme. On rõõmustav, et pooled Eesti peredest igatsevad oma perre kolme või enamat last. Nii näitavad uuringud. See inimeste ideaal saab täituda, kui riik tuleb peredele appi peresõbraliku ja turvalise keskkonna loomisega.

Ühiskondlikest hoiakutest sõltub perede käekäigus väga palju. Kui ümbritsevas keskkonnas väärtustatakse individualismi ja enesekesksust enam kui lapsi ja peret, jäävad pereväärtused varem või hiljem esimesele alla, nii on mugavam elada. Kuid mitte rõõmsam, täisväärtuslikum ega õnnelikum. Pereõnn moodustab väga suure osa inimese üldisest õnnetundest, seepärast on lapsed ka indiviidi jaoks õnn, mitte kohustus, nagu väidavad mõned.

Pooled meie lastest kasvavad lasterikastes peredes. Pooled meie homsetest ajakirjanikest, arstidest, õpetajatest, teadlastest, ehitajatest, kokkadest jne kasvavad täna lasterikastes peredes.

Laste saamise soovi kujundavad tinglikult kaks suurt tegurit. Üks neist on majanduslik heaolu ja teine ühiskondlik hoiak paljulapselistesse peredesse. Riik ei saa kedagi kohustada lapsi saama, kuid selge on see et meie rahvastiku jätkusuutlikkuse vaatenurgast on riigi huvides, et keskmises Eesti peres kasvaks võimalikult palju lapsi.

Kõik algab lihtsast küsimustest: «Mida peetakse normiks?» Täna võib väita, et normiks peetakse ennekõike kahelapselisi peresid ning lasterikkaid peresid saadab tihtipeale negatiivne varjund, mida justkui iseloomustaksid märksõnad toimetulek, sotsiaalprobleemid jms. Neid hoiakuid, norme ja suhtumist on vajalik ja võimalik ühiskonnas muuta. Seda enam, et lasterikas pere ei olegi üldjuhul toimetulekuraskustes pere, vaid eluga hästi toimetulev pere, kes on soovinud rohkem lapsi ja võtnud sellise vastutuse. Rohkem lapsi tähendab tänapäeval võimekust rohkem lapsi üles kasvatada.

Hoiakuid on võimalik kujundada üksikisiku tasandil. Seda tasandit võib iseloomustada lihtsate küsimustega. Kas ma olen lasknud lastega pere poejärjekorras endast ette kui ma näen, et lastel on halb tuju? Kas ma olen pakkunud ühistranspordis istet lastele ja väikelaste vanematele? Kas ma olen mõistev, kui näen jonniva lapsega hädasolevat vanemat? Need hoiakud tulevad kaasa ennekõike kodust ning riik saab vaid loota, et hea lastetuba ja mõistev suhtumine kanduvad edasi ka inimeste igapäevaellu.

Avaliku arvamuse kujundamisel on oluline kolmanda sektori roll. Sellised tugevad ühendused nagu Lasterikaste Perede Liit, on viimase 20 aasta jooksul esindanud lasterikaste perede huve ning pakkunud tuge tuhandetele peredele üle Eesti. Lisaks on tekkinud ka uusi algatusi nagu näiteks MTÜ Lasterikkad isad, mis üritab kujundada läbi teavitustöö ühiskondlikke hoiakuid lasterikastesse peredesse.

Lisaks kolmandale sektorile on ka riigil võimalik kujundada inimeste suhtumist ja hoiakuid. Üks sellistest viisidest on erinevad teavituskampaaniad, mis ei pruugi isegi lastega seotud olla. Kui riik viiks läbi ainult kampaaniaid, kus kujutatakse perekonda kolmeliikmelisena (isa, ema, laps) siis paratamatult mõjutab see ka inimeste arusaama tavalisest perest. Seega on oluline, et teavitustöö käigus antakse välja ka signaal, mis näitab et lasterikkus on norm, mitte erand.

Riigi kõige tuntavam roll lasterikastele peredele avaldub läbi erinevate maksupoliitliste otsuste ja toetuste. Selliste soodustuste lähtekohaks on teadmine, et iga Eestis sündinud laps on meie ühiskonnale vajalik ja majanduslikult kasulik. Lapsed on need, kes panustavad tulevikus meie ühiskonda maksudega ja toetavad nii noori kui vanu. See põhitõde on nii lihtne, et see kipub ununema.

Eesti vanemahüvitise ja lastetoetuste süsteem on loodud sellisena, et see toetaks rohkem suuri peresid. Siinkohal võib näitena tuua eelmises valitsuses kehtestatud paljulapseliste perede toetuse. Sellele lisandub tulevast aastas täiendav tulumaksuvabastus (1200 eurot aastas) alates pere kolmandast lapsest. Lisaks on riik Kredexi abil toetanud juba aastaid paljulapseliste perede elamistingimuste parandamist. 2021. aastal vabastatakse toetused lasterikaste perede elamistingimuste parandamiseks ka tulumaksust. Siia lisanduvad omakorda riigipoolsed investeeringud lastehoidu, haridusele ja laste tervisesse.

Need eelnevad mainitud meetmed näitavad, et riigipoolne tugi lasterikastele peredele peab alati ajaga kaasas käima. Selles valdkonnas ei saa paigaltammumist lubada, sest sellega võidaks ära kaotada seni saavutatud positiivne mõju. Kinnitust sellele, et oleme õigel teel annab teadmine, et 2018. aastal sündis Eesti peredesse kolmandaid lapsi 23 protsenti rohkem kui aasta varem.

Lastesõbraliku ühiskonna ehitamine on küsimus ennekõike hoiakutest ja väärtustest. Majanduslikku tuge oleme me suutnud peredele aasta-aastalt üha enam pakkuda ning ma usun, et kõik Eesti erakonnad pingutavad selle nimel, et senine poliitika jätkuks. Inimeste suhtumine lasterikastesse peredesse, kui täisväärtusliku elu osasse, on keerulisem muuta ning siin peavad nii avalik- kui ka kolmas sektor koos kõvasti pingutama. Aga ka neljanda võimu kandjail on suur roll – kui lasterikkust ja vanemaks olemist kajastatakse positiivselt siis avaldab see mõju tervele meie ühiskonnale. Lasterikkus on ja jääb inimese vabaks valikuks, kuid neid kes on selle valiku teinud väärivad kahtlemata tunnustust.