Katse tõestada väidet seda pidevalt korrates, ent mitte sisustades, on demagoogiavõte argumentum ad nauseam. Selle võtte kasutamine on märk heade argumentide puudumisest.
3. Anna Pihl: «Miks ta siis sai Lemetti selle kuldse käepigistuse, kui ta valesti ei käitunud? Kuidas ta oleks pidanud käituma, kas vaatama pealt, kuidas minister hämaraid asju tegi? (Karilaid: «Mis hämaraid asju ta tegi?») Ta ületas oma pädevust, ütles ju isegi riigisekretäri raport.»
«Me paneme siin silte inimestele. Me oleme õigusriik, süüdistus pole veel kohtuotsus. Ma arvan, et praegune lahendus peaministri poolt oli väga hea, väga selge. Tulevikus, ma arvan, me ei pea nii palju kantsleritesse kinni jääma. Meil on talituste juhatajad, osakonnajuhatajad, asekantslerid, kes teevad iga päev väga head tööd. Ühte kantslerisse kinni jäämine on opositsiooni üledramatiseerimine.»
Kus on vastus küsimusele?
4. Anna Pihl: «President tegi väga jõulise avalduse ja vabandas Lemetti ees. Oli see teie meelest õige käik?»
Karilaid: «Väga piinlik, et ta tegi selle avalduse, sest ta ei suuda varjata oma unistust, et Reformierakond, Isamaa ja sotsiaaldemokraadid tuleksid tagasi valitsusse. On näha, et president teeb selle nimel hommikust õhtuni tööd ja ta ei suuda olla erakondade ülene.»
See on klassikaline argumentum ad hominem, väite asemel väitja ründamine. Presidendil oli juhtumi osas konkreetne etteheide, seesama, mis on saatejuht Anna Pihli küsimustes selleks hetkeks juba kolm korda kõlanud.
Põhjalikumat ülevaadet ühiskondikus arutelus enim kasutatavatest demagoogiavõtetest saab lugeda väitleja Anna Karolini kirjutatud kolumnis.