Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/10/31/12701785t1h51b7.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/11/13/12736189t1h220f.jpg)
Et peaminister Jüri Ratas ei ole siiani maaeluministri kantsleri Illar Lemetti ametist vabastamist veenvalt põhjendanud, küsis neljapäeva õhtuse ETV «Esimeses stuudio» saatejuht Anna Pihl asjakohaseid küsimusi Riigikogu õiguskomisjoni esimehelt Jaanus Karilaidilt (Keskerakond). Tema vastused on otsekui demagoogiaõpikust.
1. Anna Pihl: «Tänane Postimees kirjutab, et Mart Järvik suvestas juba augustis PRIAt pehmemalt käituma. Miks peaminister alles meedia sekkumisel jõulisemalt tegutsema asus?»
Karilaid: «Info ja kronoloogia, kuidas see täpsemalt oli, tähtsust enam ei oma. Segadus on lahendatud, selle eest peaministrile selguse ja jõulisuse eest kiitus. Kantslereid on lahkunud varem ja lahkub ka tulevikus.» Seejärel räägib Karilaid, sellest, kuidas näiteks aastal 2009 saatis Reformierakonna minister Maret Maripuu kantsleri koostöö mittelaabumise tõttu minema. Demagoogiavõte on siin «läbi aegade…» ehk argumentum ad antiquitatem, kus püütakse hiilida kõrvale konkreetse juhtumi adresseerimisest väites, et miski on alati nii olnud. Samamoodi võiks öelda, et inimese alusetu vangistamine on põhjendatud, sest aegade algusest on inimesi vangi pandud.
Läbivalt kasutab Kadilaid tu quoque demagoogiavõtet, eesti keelde panduna «vaata, milline sa ise oled!» Siin pole vaja isegi selgitavat analoogiat tuua, sest Karilaidi enda sõnavõtt on niivõrd karikatuurne illustratsioon tu quoque’le: «Avalikus halduses peame vaatama seda asja laiemas võtmes. 2016 tegi Riigikontroll auditi meie rahvusliku lennuettevõtte kohta, kus ta näitas, et nii Ansipi kui ka Rõivase valitsus on kümneid miljoneid maksumaksja raha põletanud.»
2. Anna Pihl: «Kuidas oleks Lemetti pidanud käituma? Mida ta valesti tegi?»
Karilaid hakkab siin teist korda rääkima sellest, kuidas seadus võimaldab kantslerit lahti lasta koostöö laabumatuse tõttu, selgitamata, milles mittelaabumine seisnes. See on tautoloogia ehk asja tõestamine iseenda abil. Samamoodi võiks öelda, et autoga võib sõita maanteel 200 km/h, sest auto ju võtab nii palju välja küll.
Katse tõestada väidet seda pidevalt korrates, ent mitte sisustades, on demagoogiavõte argumentum ad nauseam. Selle võtte kasutamine on märk heade argumentide puudumisest.
3. Anna Pihl: «Miks ta siis sai Lemetti selle kuldse käepigistuse, kui ta valesti ei käitunud? Kuidas ta oleks pidanud käituma, kas vaatama pealt, kuidas minister hämaraid asju tegi? (Karilaid: «Mis hämaraid asju ta tegi?») Ta ületas oma pädevust, ütles ju isegi riigisekretäri raport.»
«Me paneme siin silte inimestele. Me oleme õigusriik, süüdistus pole veel kohtuotsus. Ma arvan, et praegune lahendus peaministri poolt oli väga hea, väga selge. Tulevikus, ma arvan, me ei pea nii palju kantsleritesse kinni jääma. Meil on talituste juhatajad, osakonnajuhatajad, asekantslerid, kes teevad iga päev väga head tööd. Ühte kantslerisse kinni jäämine on opositsiooni üledramatiseerimine.»
Kus on vastus küsimusele?
4. Anna Pihl: «President tegi väga jõulise avalduse ja vabandas Lemetti ees. Oli see teie meelest õige käik?»
Karilaid: «Väga piinlik, et ta tegi selle avalduse, sest ta ei suuda varjata oma unistust, et Reformierakond, Isamaa ja sotsiaaldemokraadid tuleksid tagasi valitsusse. On näha, et president teeb selle nimel hommikust õhtuni tööd ja ta ei suuda olla erakondade ülene.»
See on klassikaline argumentum ad hominem, väite asemel väitja ründamine. Presidendil oli juhtumi osas konkreetne etteheide, seesama, mis on saatejuht Anna Pihli küsimustes selleks hetkeks juba kolm korda kõlanud.
Põhjalikumat ülevaadet ühiskondikus arutelus enim kasutatavatest demagoogiavõtetest saab lugeda väitleja Anna Karolini kirjutatud kolumnis.