Tiia Õun: lasteaia uuendatud õppekava – kas läheme ajas tagasi?

Vana aabits. Pilt on illustreeriv. Foto: Ove Maidla

Praegust lasteaia riikliku õppekava tööversiooni lugedes tekib küsimus, kellele on seda sellisel kujul vaja, kirjutab Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi direktor Tiia Õun. Loe ka uudist «Sahkerdused õppekavaga: hariduseksperte ärritab lasteaia õppekava tööversiooni ajast ja arust lähenemine».

Eesti lasteaia tugevuseks on olnud ühtne üldõpetusel põhinev teaduspõhine lähenemisviis, kus eesmärk on lapse mitmekülgne ja järjepidev areng kodu ja lasteaia koostöös. Koolieelse lasteasutuse riikliku õppekava arendamisel on lähtutud ühelt poolt lapsest lähtuvast õpikäsitusest ja teisalt usaldatud õpetajat, kes oskab oma professionaalsusele tuginedes leida parimad õppimise ja õpetamise viisid. Lasteaia tegevuse eesmärk on olnud lapse igakülgne areng ning õpetaja on keskkonna looja, kellele on antud autonoomia oma tegevuse sisuliseks korraldamiseks.

Tundus asjakohane, kui viimast, 2008. aastal ilmunud õppekava peeti haridus- ja teadusministeeriumi poolt vajalikuks uuendada. 2018. aastal loodud töögrupis olid nii lasteaednike erialaliitude kui ka ülikoolide esindajad. Arusaamatul põhjusel lükati aga üle poole aasta panustanud töögrupi valminud materjal kõrvale ning 2019. septembris ilmus kooskõlastamiseks täiesti uue töörühma koostatud lasteaia riikliku õppekava tööversioon.

Kohe reageerisid kõik alushariduse erialaliidud, ülikoolide alushariduse, eripedagoogika ja psühooloogia õppejõud ning esinesid kriitiliste avaldustega. Facebookis on loodud ka grupp «Võtta tagasi lasteaia riikliku õppekava tööversioon», millele on kogunenud üle 1000 liikme. Liidud korraldavad üleriigilist seminari, esitamaks ühispöördumist haridus- ja teadusministeeriumile.

Mis on juhtunud?

Mingil põhjusel on uues õppekava versioonis toimunud kaks kontseptuaalset muudatust nii lapse õppimise mõistmisel kui ka õpetaja tegevuse mõtestamisel. Esiteks ei ole enam mõistetav arusaam, kuidas lapsed õpivad. Varasem teaduspõhine lähenemine, kus õppimist nähti muutustena teadmistes, käitumises, hoiakutes, oskustes jms ning nendevahelistes seostes, on asendunud teatud põhimõtetena tegevuste korraldamisel. Samas on juba Eesti elukestva õppe strateegias 2020 rõhutatud õpikäsituse mõtestamise vajalikkust ja muutunud õpikäsituse rakendamist igal haridustasemel, sh ka alushariduses.

Dokumenti iseloomustab terminoloogiline segadus nii sisu kui tähenduse osas. Näiteks on laste üldoskuste osas toodud välja lapse oskus iseseisvalt riietuda, mis on konkreetne õpitav oskus koolieelses eas, samas aga esitatud ka oskusi, millega on raskusi ka täiskavanutel: oskus mõista inimsuhteid või kasutada säästlikult elektrit ja toitu, või siis oskus kirjeldada erinevaid tööhõive võimalusi.

Teiseks küsitavuseks on õpetaja autonoomia ehk iseseisvus oma töö kavandamisel ja korraldamisel, otsustusõigus enda tegevuse ja enesearengu üle, mis laiemalt hõlmab ka õpetaja rolli ühiskonnas. Eesti alushariduses on viimastel aastakümnetel olnud suund pidevalt suurendada laseaiaõpetajate õigusi oma tegevuse üle otsustada, valida sobivaid lähenemisviise ja toetada õpetaja pedagoogilist vabadust. Uuendatud õppekavas on pigem rõhk konkreetsetel suunistel õpetajale nii tegevuse temaatika, sisu kui ka keskkonna osas.

Näiteks on ette antud õpetajale sobilikud ettelugemis- vestlus- ja jutustamisteemad, mis on esitatud erineva üldistusastme ja küsitava sisuga. Näiteks teemad «Aeg ei peatu kunagi», «Raha teenimine ja kulutamine», «Sööme viisakalt», «Loodus aitab – taimedega tõve vastu» jne. Kui kirjutame lasteaiaõpetajale ette detailsed teemad ja loetleme õppekeskkonna üksikuid vahendeid, siis tekib paratamatult küsimus, kas professionaalne lasteaiaõpetaja ei oska enam leida võimalusi lõimitud tegevuste läbiviimiseks ei toas ega õues ilma ettekirjutusteta? Kus on usaldus meie pedagoogiliste kompetentsidega kõrgharidusega lasteaiaõpetajate vastu, kellel on õpetaja kutse ja sageli ka magistrikraad?

Kindlasti on vajalikud õppekava rakendamiseks juhendmaterjalid, mis aitaksid korraldada õppe- ja kasvatustegevust lapse arengust lähtudes. See on koht, kus põhjalikke soovituste andmine õpetajatele on põhjendatud.

Võib nentida, et uue õppekava tööversioonis puudub kaasaegne teaduspõhine käsitus lapse õppimisest ja õpetamisest, lapse huvide arvestamisest, ning õppekava ei haaku terminoloogiliselt ega sisuliselt ka põhikooli riikliku õppekavaga, mis oleks oluline, et toetada laste sujuvat üleminekut lasteaiast kooli.

Kahetsusväärseks võib pidada, et dokumendis on nimetatud mitmeid uuringuid, millele ei ole viidatud, kuid mille tulemusi kaasaegsed rahvusvahelised ja Eestis läbi viidud uuringud ei kinnita. Näiteks on esitatud õppekava lõpus viitamata uuringutel põhinev järeldus, et meie lapsed naudivad rollimängudes üha rohkem kurjust, võimu ja viha. Kurjal ei tohi lubada muutuda jõuliseks, lapsi mõjutavaks.

Praegust tööversiooni lugedes tekib küsimus: kellele on sellisel kujul lasteaia riiklikku õppekava vaja? Võiks eeldada, et see on meie ühine riiklik kokkulepe, kuidas kõige paremal viisil toetada iga lapse maksimaalse arengupotensiaali avaldumist koolieelses eas. Kui see on meie soov, siis tuleks koostada dokument, mis seda eesmärki parimal viisil täidab ning mida me nii lapsevanemate kui ka õpetajatena vajame.