Martin Laine: teadlased, paigake lõhe ühiskonnaga

Tallinna Tehnikaülikool, Juuliuse kuju. Foto: PEETER LANGOVITS/PM/SCANPIX

TTÜ pettuseskandaal on märk tõsisest kriisist. Mädad on nii põrand, katus kui seinad. Maja kukub kokku. Viimane, mis aitab, on ülevärvimine.

Ettevõtjad Taavi Kotka ja Andres Kütt julgesid Postimehes avaldatud arvamusloos rääkida otsekoheselt teaduse juhtimise pahupoolest, surudes valdkonna inimeste näo ette peegli, millest ilmnev pole sugugi meeldiv. Kuid sinna tuleb vaadata.

Ilmselt pärines Kotka ja Küti sirgjoonelisus hämmingust, mida tunnen isegi. Olen vaikides jälginud teadlaste käitumist sotsiaalmeedias ning see meenutab kohati räuskavate anonüümsete kommenteerijate retoorikat, mitte meie helgeimate peade mõttevahetusi.

Ringkaitse. Ootamatult pehmed reaktsioonid, kui välja arvata emotsionaalsed pursked, mis suunatud ajakirjanike pihta. Üldse süüdistatakse kõiki teisi peale iseenda.

Esialgne artikkel Nurkse skeemist sai kirjutatud, hinnates tõendeid kogumina. Ajatabel, millesse on märgitud tunnid; palgasedelid, mis kinnitavad, et nõnda on ka raha makstud ning – mis kõige tähtsam – arvukalt tunnistajaid, kes teadmata või teadlikult kinnitavad hüpoteesi.

Teaduskraadidega netikommentaatorid tõmbavad tohutust tõendite kogumist välja üksikuid näiteid ning materdavad paaniliselt õlgmehikesi.

«Tööajatabelid ei kajasta ega saagi kajastada tegelikku tööaega,» ütlevad paljud, heites justkui kõrvale asjaolu, et üle poole teadlaste osalus ning tuhanded tunnid mõeldi lihtsalt välja. See ei ole enam lihtne lohakusviga või kättemaks bürokraatiale.

«Töö sai ju tehtud,» imetleb tunnustatud teadlane. Tõsi. Nii võiks õigustada paljusid korruptsioonijuhtumeid, altkäemaksu või soodustuskelmusi.

«Pavlikmorozovlik kaebamine oma akadeemilise isa ja kõige lähemate kolleegide peale sellises kontekstis ei saa olla muud kui kius,» kirjutab mükoloog Postimehele ja suunab tule vilepuhujale. Keskenduks ehk elevandile toas?

Eeldaks enamat neilt, kelle igapäeva olulisim osa on süvenemisoskus. Loodan, et tegu on eranditega.

Õigustamine, omakeskis kurjalt paugutamine ning üleolev suhtumine reeglitesse kasvatab vaid aina süvenevat lõhet ühiskonnaga, kelle poolehoid on olukorra paranemiseks hädavajalik.

Ilmselt jälgisid teadlased hirmuga, kui asi võttis kriminaalse pöörde ja prokuratuur teatas algatatud menetlusest (samas hoiame hobuseid – sõnamäng taotluslik – kahtlustust pole veel esitatud). Pärast seda jäi kuidagi vaikseks.

«Me ei ole ju pätid?»

Ei saa panna pahaks, et šoki taustal on reaktsioon ebaadekvaatne. Eriti kui Postimehes kirjeldatu, mis viis kriminaalmenetluse alustamiseni, paistab olevat avalik saladus.

Toimunu peaks olema äratuskell. Õigustamine, omakeskis kurjalt paugutamine ning üleolev suhtumine reeglitesse kasvatab vaid aina süvenevat lõhet ühiskonnaga, kelle poolehoid on olukorra paranemiseks hädavajalik.

Kuid kerkinud fookust teadlaskonnale – isegi kui see on nende arvates ebaõiglane – saab ära kasutada õiglasema tuleviku tarbeks. Pöörduge, debateerige, kurtke aga! Auditoorium on teie.

Ilmselt tuleks enne aga selgesõnaliselt tunnistada, et eesmärk ei pühitse abinõu.