Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/03/26/11988697t1h2efb.jpg)
/nginx/o/2019/02/17/11796080t1h8364.jpg)
/nginx/o/2019/08/27/12504449t1hbbda.jpg)
Seni kuni ülikoolide juhtimises kehtib põhimõte «ma sügan sinu selga ja sa sügad minu oma», ei lähe teaduse rahastamises midagi paremaks, kirjutavad tarkvarainsenerid Taavi Kotka ja Andres Kütt.
Kui Tartu politseiüksuse juht jääks altkäemaksuga vahele, kas siis hakkaks kõlama jutt, et «ega teisti ei saagi – baasrahastus on väike ja mehi on vaja kuidagi motiveerida, muidu lähevad erasektorisse»? Ei hakkaks. Sest «raha on vähe» ja susserdamine on kaks eri probleemi. Kõik on nõus, et politseinike palka tuleb tõsta, ja kõik on nõus, et altkäemaks ei ole põhimõtteliselt okei. Aga miks on ülikoolides kuidagi teisiti?