Helir-Valdor Seeder enne koalitsioonipartneritega kohtumist ajakirjanike küsimustele vastamas.

FOTO: Erik Prozes

Mai keskel, mil Keskerakonna toetuse langus muutus silmatorkavaks, andsin siinsamas rubriigis Keskerakonnale kaks nõuannet. Neist üks puudutas erakorralist pensionitõusu, teine suhteid EKREga.

Leidsin 14. mail ilmunud kommentaaris, et Keskerakonna ainuke võimalus kivina kukkuv populaarsus uuesti järje peale aidata seisneb pensionide erakorralises tõstmises. Maksu see siis, mis maksab. Ja suhetes Eesti Konservatiivse Rahvaerakonnaga soovitasin peaministriparteil olla jõulisem, vajadusel norida kasvõi ise tüli ja panna väiksem koalitsioonipartner paika – et Jüri Ratas saaks näidata, kelle jalas on tegelikult püksid.

Vähemalt praegu tundub, et EKRE juhtide retoorikas on tõesti leidnud aset paljuräägitud muutus.

Viimase teema osas on just viimased kümmekond päeva teinud korrektuuri. Ei tea, kas selle taga on vahepeal levitatud kuulujutt Keskerakonna ja Reformierakonna võimalikust võimuliidust või on asi selles, et EKRE on viimaks hakanud tajuma enda ees seisvate ülesannete kaalukust, kuid vähemalt praegu tundub, et selle partei juhtide retoorikas on tõesti leidnud aset paljuräägitud muutus. See kõik võib muidugi jälle päevapealt muutuda…

Mis aga puudutab erakorralist pensionitõusu, siis toimuvat näib midagi eriskummalist. Nimelt on omavahel pensionireformi teemal raksu läinud Isamaa ja Keskerakond. Ning EKRE on sattunud vahendaja rolli. Selle tulemusena võib vabalt minna nii, et Keskerakonna lemmiklaps, päästerõngas ja ihuteema – erakorraline pensionitõus – libiseb erakonna kontrolli alt välja ja kujuneb hoopis EKRE teemaks.

Nimelt jõudis rahandusminister Martin Helme juba eelmisel nädalal toimunud valitsuse 100 päeva pressikonverentsil öelda, et erakorraline pensionitõus tuleb igal juhul – sellega kordas ta üle koalitsioonileppesse kirjutatu.

Samal ajal on samuti erakorralist pensionitõusu taotlev sotsiaalminister Kiik takerdumas tülisse Isamaa juhi Helir-Valdor Seederiga, kes ei taha pensionide tõstmisest vähemalt praegu midagi teada. Selles olukorras pole rahandusministril tõesti raske hoida sellest vaidlusest eemale, lüüa aga rusikas lauale ja öelda selle ministrina, kelle sõnal on riigieelarve kujundamisel kõige rohkem kaalu – me teeme selle pensionitõusu ära.

Mis võiks olla ilusam, kui noppida populaarsust teemaga, mille tõi võimuleppesse hoopis teine partei?