Peeter Helme.

FOTO: Eero Vabamägi/postimees /

Ilmselt veedavad paljud keskerakondlased praegu unetuid öid. Ja sugugi mitte selleks, et kuulata kevadlindude siristamist akna taga või imetleda varaseid päikesetõuse. Peaministriparteil on probleem ja see ei lähe ära.

Mõningase lihtsustamisega võib öelda, et probleemi nimi on EKRE. Kuid muidugi mitte ainult. End küll tsentristlikuks nimetav, kuid tegelikult vasakpopulismi või vasakliberaalsust harrastanud erakond ei ole teinud oma elu kergeks, kaasates valitsusse Eesti poliitilise spektri parema tiiva erakondi. Seejuures ei ole võimalik seisu leevendada väitega, et mõnes küsimuses polegi üks koalitsioonipartner ehk EKRE nii üheselt parempartei midagi: olulisem sellest, kuhu liigitub parem-vasak-skaalal üks või teine majandus- või rahapoliitiline seisukoht, on ikkagi kuvand. Ja EKRE kuvand on rahvuslik.

Mida saab siis Keskerakond selles olukorras teha? Kuidas on erakonnal võimalik päästa oma reiting mudaliigasse kukkumast?

Võimalusi selleks siiski on. Kas need toovad tagasi ka praegu sotsiaaldemokraatide ja Eesti 200 poole pöörduvad venekeelsed valijad, on muidugi küsimus. Kuid kohalike omavalitsuste valimiseni on veel aega, Keskerakond on võimul ning see ei ole mitte ainult raskuste, vaid ka võimaluste allikas.

Kõigepealt on värskel sotsiaalministril Tanel Kiigel vaja läbi suruda erakorraline pensionitõus. Raha selleks tuleb leida. See on Keskerakonna püha kohus, meenutades seda, kui valjuhäälselt nii Jüri Ratas kui teised keskparteilased vanainimeste aitamisest valimiskampaania vältel rääkisid. Ja see on ka Keskerakonna võimalus – leida see raha, teha muudes küsimustes kompromisse ning esitleda seejärel pensionitõusu suure triumfina.

Peaministripartei peab suutma demonstreerida oma võimet panna väiksem koalitsioonipartner paika.

Ja teiseks – ning võib-olla just eelmainitud teema kaudu – on Keskerakonnal vaja minna mingis küsimuses kokkupõrkekursile EKREga. Võib-olla on pensioniküsimus selleks liiga kaalukas, võib-olla mitte. Igal juhul peab konflikt olema avalik, sõnakas ja – mis kõige olulisem – lõppema Keskerakonna võiduga. Või vähemalt näilise võiduga. Peaministripartei peab suutma demonstreerida oma võimet panna väiksem koalitsioonipartner paika, kehtestada oma reeglid ja osutada kõigile kõhklejatele, kelle jalas on Stenbocki majas püksid. Isegi kui see on näiline, isegi kui see on varem rahvuskonservatiividega kulisside taga ette kokku lepitud tüli, millest teoreetiliselt võivad võita mõlemad parteid, vajavad Keskerakond ja Jüri Ratas sellist väikest kemplust hädasti.