Siseminister Mart Helme riigikogu istungite saalis

FOTO: Eero Vabamaegi/Postimees

Eesti pole esimene ega viimane Euroopa riik, kus paremäärmuslik või rahvuskonservatiivne erakond, kes teadlikult harrastab šokeerivat ütlemist ja poliitiliste vastaste tümitamist, saavutab populaarsuse ja kuulub valitsuskoalitsioonigi. Eesti suhted ja tegevus rahvusvahelistes organisatsioonides pole seetõttu kahjustatud, kirjutab endine diplomaat Kuido Merits.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Keset suurt suve säutsus praegune asekantsler ja suursaadik Matti Maasikas Twitteris, et meie diplomaatidel on üha keerulisem rääkida, et poliitika pole muutunud. Temale iseloomulikul dotseerival moel sekundeeris Maasikale endine suursaadik Jaak Jõerüüt: «Meie diplomaatidel ei ole juba ammu enam võimalik lumivalgeks rääkida Eesti praegust musta, rämedat, allpool igasugust intelligentset poliitikat lendavat teksti, mis tuleb mõne valitsusliikme suust.»

Lubage seepeale küsida: kes on öelnud, et diplomaadi elu – eriti Eesti-suguse väikeriigi esindaja oma – peab olema kergete killast ja vaba keerulistest ülesannetest? «Mille eest nad palka saavad!», tahaks hüüatada nagu noor poliitikadiplomaat Anderson (prototüüpideks vast nii Jüri Luik kui ka Tiit Pruuli) Mihkel Muti raamatus «Rahvusvaheline mees». Või arvab keegi, et meie välisteenistuse ülesanne ongi ainuüksi korrutada, et Eesti on digitaalne ja innovaatiline öko-imeriik, kes seisab kindlalt Euroopa Liidu ühtsuse kaitsel?