Juhtkiri: bussiga üle maakonna piiri

Sellist idülli Eestis enam ei leia, kus N maakonnalinnas ajasid ja otsustasid asju kohalik politseimeister/prefekt, maakonna kohtuhärra ning riburada pidi mitmesugused riigivõimu esindajad maavanema taktikepi all.

Kuigi terviklikku haldusterritoriaalset reformi ei tehta, hiilivad selle elemendid Eesti kaardile ikkagi. Mitme riigiameti reformid on juba ammune minevik ning uus reaalsus on see, et nende juhtimisskeem ei kattu maakondade piiridega. Meil on laialdane valik ringkondadest ja piirkondadest jmt. Pilt haldusest on sedavõrd kirju, et lootusetu oleks püüda seda näiteks 5. klassi õpilastele koolitunnis selgeks teha.  

Täiskasvanutelgi on selle kirju pildi keskel üha raskem aru saada, mis üksus maakond Eestis sisulises mõttes on ja mis ametimees on maavanem. Ühtpidi on erakonnad kunagised tähtsad riigiametnikud suurde poliitikasse hiivanud. Selle juures, et uuteks maavanemateks määrati ametisse erakondlasi, tehti alguses natuke kometit, heal juhul punastati. Nüüdseks on maavanemaks saamine ühemõtteliselt võimuerakondade liikmete privileeg. Teistpidi on maavanema sisuline roll järjepidevalt vähenenud. Paljud (küünikud või pragmaatikud?) küsivadki, kas selliste ametikohtade ja asutuste ülevalpidamisel on veel muud mõtet kui kohaliku aktivisti toetamine tubli riigipalgaga.  

Üks maakondlik ülesanne on olnud ja on siiani kohaliku bussiliikluse korraldamine. Tänasest Postimehest saate lugeda, et mitu maavanemat on vastu ideele võtta bussiliikluse korraldamine maavalitsuste tööde hulgast ära ja hakata seda tegema piltlikult öeldes suuremate maalahmakate jaoks keskselt.

Väidetakse, et maavalitsused peavad liine tehes silmas eelkõige oma territooriumi ja ühendus naabermaakondadega pole korraldatud piisavalt hästi. Viletsa liikluse pärast kannatavad näiteks inimesed, kes elavad ühes ja käivad tööl teises maakonnas. Maakonnapiire ületavad liinid võivad paljudel puhkudel olla efektiivsemad – bussijuht roolib tööajal oma sõidukit, mitte ei seisa peatuses.

Üks vastuväidetest on, et liinihankeid pole vaja maakondadelt ära võtta, vaid soodustada tuleb koostööd. Universaalne küsimus on seepeale, et mis siis praegu takistab koostööd, aega selle edendamiseks on ju olnud.

Kokkuvõttes on ametnikud ja nende korraldatavad bussiliinid siiski tööl kodanike jaoks – tähtis on, et inimesed oleks rahul. Teiselt poolt maksab suure osa bussiliikluse hinnast kinni maksumaksja – bussiliiklust tuleb efektiivselt korraldada, mitte raha raisata.