Kerttu Kirjanen: kiri minu matemaatikaõpetajale

Kerttu Kirjanen Foto: Konstantin Sednev

Ma arvan, et see võis olla neljanda klassi matemaatika tund. Õpetajal oli kombeks tundi alustada nii, et pärast tervitust õpilasi istuma ei lubatud. Selle asemel seisid kõik püsti ja õpetaja andis ükshaaval peastarvutamise ülesandeid.

See oli tema «töömeetod», panna meid pranglima. Kiiremad ja tublimad said kohe istuma, teised seisid nii kaua, kuni vastus õige oli. Kui sa seisad viimaste seas iga päev, iga tund, siis ei ole vaja olla psühholoog mõistmiseks, kui laastavalt see noore inimese enesekindlusele mõjub.

Ma õppisin ühes Tartu mainekas koolis. Eks oli nii mõnelgi õpilasel nina püsti, sest eliitkool ongi ju vaid kõige parematele. Uskumatuna näib aga see, et need ei olnud vaid õpilased, kes ringi hõljusid, pea pilvedes. Tähtsamateks teiste seas pidasid end õpetajad, kes ei jätnud kasutamata võimalust nõrgemaid välja noppida ja teistele naerualuseks seada.

Ka mina seisin paari kaasõpilasega alati viimaste seas -– nägu punaseks värvunud, pilk alla surutud, võitlesin pisaratega ja proovisin mõelda, et ka see tund peab kunagi läbi saama ning kui ma piisavalt kaua seisan, siis äkki õpetajal hakkab lihtsalt kahju ja võin minagi koos teistega istuda. Ei võinud.

Koolikiusamisest räägitakse palju, kuid eelkõige õpilastevahelisest kiusamisest. Vähem räägitakse sellest, et on ka juhtumeid, kus kiusajateks on õpetajad, isegi kogenud pedagoogid. Ma ei oska öelda, miks üks õpetaja peaks järjepidevalt õpilase eneseusku õõnestama, kuid ilmselt on neid põhjuseid palju. Kiusaja võib olla kuri, empaatiavõimetu, pahatahtlik, või on tal mingisugune sügavam eksistentsiaalne kriis.

Vähem räägitakse sellest, et on ka juhtumeid, kus kiusajateks on õpetajad, isegi kogenud pedagoogid.

Kui ma vaatan täna selle kooli kodulehte, on seal eeskujulikult olemas «hea õpetaja mudel». Seal on pikk loetelu omadustest, mida õpetajalt oodatakse. Nende seas on näiteks: toetab õpilase arengut; on õiglane; oskab luua töömeeleolu ja nii edasi. Ka nutmine on meeleolu, selle on nad hästi ära tabanud.

Pean kurbusega tõdema, et eelnimetatud mudelit minu ajal ei kasutatud. Täna tahaksin öelda oma tolleaegsele matemaatika õpetajale (kes siiani koolis töötab), et tegelikult on olemas ka muid meetodeid matemaatika õpetamiseks. Selliseid, mis ühele noorele hingele eluaegseid arme ei jäta. Küllap on see maitseasi.