Juhtkiri: mitte üksnes haridusküsimus

Üks haridusministeeriumi gümnaasiumivõrgu korrastamise plaani võimalik lahendus, gümnaasiumide riigistamine, oleks suur muutus, millel on nii positiivsed kui negatiivsed küljed.

Lähtepunkt aruteludeks on hästi seatud: eesmärgiks on gümnaasiumidest saadava hariduse võimalikult hea kvaliteet. Iseasi on, et ka sellele eesmärgile jõudmiseks on mitu viisi, ja mõni neist vähem valulik kui teine.

Gümnaasiumide riigistamise positiivse poole peale jääb hariduse kvaliteedi parem kontroll. Teine, samuti mitte vähe tähtis, on kutsekoolide ja gümnaasiumide vastasseisu vähenemine, seega ka parem karjääriplaneerimine, mis aitaks hariduse muuta enam vastavaks tööturu vajadustele.

Negatiivsest poolest rääkides tasub meenutada nii mitmes Eesti inimarengu aruandes kui Eesti inimvara raportis täheldatut, et Eestit iseloomustab väga suur regionaalne tasakaalustamatus. Seega oleks vastutustundetu jätta see aspekt tähelepanuta.

On valdu, kus koolide gümnaasiumiosa pearahaga finantseeritakse osaliselt ka põhikooliosa, sest neis õppivate laste arvust ei piisa, et viimast ülal pidada. Kui gümnaasium riigistada, kaob ära arvestatav osa haridusele mõeldud eelarvest, ja seega satub löögi alla ka põhikooli säilimine.

Põhikooli kadumine tähendab aga piirkonna hääbumist. Omavalitsustele heidetakse ette, et nad ei näe koole mitte niivõrd haridusasutustena, kuivõrd sissetulekuallikana. Tõsi, mõne omavalitsuse eelarves võib hariduse osa olla 70 protsenti. Kuid arvata, et probleemi saab lahendada sissetulekuallikat ära võttes, on veider.

Ja loota sellele, et sissetulekuta jäänud vallad üleöö liitumiseni jõuaksid, samuti. Eelmine haridusminister oli enne valimisi peetud Postimehe vestlusringis seisukohal, et haridussüsteem ei saa oodata, millal mõnes teises ministeeriumis haldusreformini jõutakse, vaid ministeerium peab reageerima oma valdkonna probleemidele.

Näib, et see põhimõte iseloomustab ministeeriumide suutmatust koostegevuseks üldisemalt. Hariduse kvaliteedi esmasust ei sea reformi puhul keegi kahtluse alla. Kuid riik ei ole eraldiseisvatest osadest koosnev üksus, mille saab ilma suuremate kadudeta ümber laduda.

Ministeeriumid peavad suutma koos riigi arengut planeerida, mitte huvituma pelgalt oma valdkonnast. Ühtegi reformi ei saa teha eraldi, ühe ministeeriumi raames. Peamine on lähtuda mõistlikkuse põhimõttest ja mitte püüda kramplikult eranditest hoiduda.

Gümnaasiumiküsimuses peab olema haridus esikohal. Kuid sellest hoolimata ei ole see üksnes haridusküsimus.