Maarja Vaino juhib 24. mai Postimehes tähelepanu Eesti ühiskonnas maad võtnud olukorrale, kus poliitilise võitluse vastaspooled dehumaniseerivad üksteist, kasutades sõnu üksteise solvamiseks ja alandamiseks. Vaino artikkel on ajendatud asjaolust, et teda kui rahvuskonservatiivsete vaadetega inimest loetakse automaatselt «ekreiidiks». Selline valus reaktsioon tekitab empaatiat, kuid ei tule paljudele üllatusena. Lugedes Vaino sagedasi arvamusartikleid Eesti juhtivas päevalehes, ei ole vist kellelegi jäänud kahtlust, et tegemist on kolumnistiga, kes esindab EKREle lähedasi vaateid ning panustab olulisel määral aega ja energiat nende levitamisse. Näiteid võiks tuua palju. Piirdugem vaid ÜRO rändeleppe vastase artikliga möödunud aasta 26. novembrist, mis ilmus samal päeval, kui toimus EKRE meeleavaldus Toompeal. Artiklis kutsub Vaino läbi lillede, kõiki retoorilisi vahendeid kasutades üles lepet mitte toetama. Niisiis ei ole tema seostamine EKRE vaadetega kaugeltki meelevaldne, mis aga ei tähenda, et tema mõnitamine, kui see on sündinud, oleks lubatud. Samas näib hinnang, mille Vaino praegusele ühiskondlikule olukorrale annab, ajavat segi muna ja kana, tagajärje ja põhjuse.
