Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Maarja Vaino: mitteinimesi tulebki häbistada?! (65)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Maarja Vaino
Maarja Vaino Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Eesti ühiskond on jõudnud seisu, kus erinevad osapooled dehumaniseerivad oma vastast kõikvõimalike retooriliste vahenditega, kirjutab kolumnist Maarja Vaino. 

Olen ikka mõelnud, kuidas said võimalikuks küüditamised ja holokaust – mil moel suudeti veenda suuri inimhulki selles, et «need» – juudid, kulakud jt – on ebainimliku kohtlemise ära teeninud, et nad on vähem inimesed, lausa mitteinimesed.

Nüüd aga vaatan silmad pärani, millise lihtsusega on astutud dehumaniseerimise teeotsale meie 21. sajandi Eestis. Meenutuseks: dehumaniseerimine on inimesele ja tema inimlikele väärtustele järk-järgult väiksema tähtsuse omistamine, inimese kohtlemine väärtusetu olendina. Teiste sõnadega – dehumaniseerimise käigus võetakse teiselt inimeselt ära tema inimeseks olemine, mistõttu ei mõju tema suhtes toimepandav ebaõiglane ja julm kohtlemine enam vägivallana, vaid tundub isegi vajaliku ja õigustatuna.

Eesti ühiskond on jõudnud seisu, kus erinevad osapooled dehumaniseerivad oma vastast kõikvõimalike retooriliste vahenditega. Sõjaväes on selline tegevus vajalik ettevalmistus vastase füüsiliseks hävitamiseks – raske on tappa kedagi, kelle suhtes tunned empaatiat. Kas meie ühiskond valmistub samuti vastase hävitamiseks? Valmistume kodusõjaks?

Poliitika on teadagi räpane mäng ning poliitiline võitlus ongi omal moel sõda, kus võidab see, kes saab võimule. Kuigi demokraatlikus riigikorralduses on see nii või teisiti ainult lahingu võitmine, sest järgmistel valimistel võib alati võita keegi teine. See, et demokraatias on olukord muutlik, ei tohiks tulla üllatusena. Et Eestis ei olda sellega veel harjutud, tuleb meie vähesest demokraatiapraktikast. Annab tunda, et oleme pikka aega elanud ühiskonnas, kus poliitiline mõtlemine sai olla ainult kas õige või vale. Nõukogude ajal kiusati teisitimõtlejaid taga, mõnitati avalikult ning pandi ka vangi. Nad olid valesti mõtlevad, mitte päris täisväärtuslikud inimesed, kelle puhul repressioon oli õigustatud. Sest nad olid ju ühiskonnale ohtlikud!

Märksõnad

Tagasi üles