Veel kord heaolu loovast haridusest ja individuaalsetest õpiteedest

Kui kool on liiga üle struktureeritud ja autoritaarne, ei pruugi õpilased selgeks saada, kuidas oma õppimise eest ise vastutada. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Postimehes 20. mail ilmunud Maarja Vaino artikkel «Igal õppijal oma tee – visioon või utoopia?» sundis haridusstrateegia heaolu ja sidususe visiooni autorite nimel sulge haarama, et meie käsitluse põhimõisteid «heaolu loov haridus» ning «individuaalsed õpirajad» veel kord lahti rääkida.

Maarja Vaino muretseb, kas individuaalsed õpirajad ei ohusta mitte sotsiaalset sidusust või kas heaolu pole mitte seatud tähtsamaks vastutusest ja teadmistest. Oma artiklis vastandab ta õppija heaolu millegipärast kohuse- ja vastutustundele, tööeetikale ja vaimsetele püüdlustele. Meie heaolu loova kooli visioonis rõhutatud põhimõtet, et õppimisprotsess ja koolikeskkond peavad pakkuma nii õppijale kui õpetajatele turvatunnet ja rahuldust, on Maarja Vaino suutnud meile täiesti arusaamatutel motiividel kujutada isegi eesti keele ja kultuuri vaenlasena (tsitaat artiklist: «Kui prioriteet on heaolu, siis jäävad eesti keel ja kultuur igal juhul kaotajaks»), pannes võrdusmärgi heaolu ja lodevuse, distsipliinipuuduse vahele.

Haridusvisiooni 2035 autorite arvates on tulevikukoolis oluline lähtuda iga õppija individuaalsete võimete väljaarendamise ning huvide arvestamise põhimõttest, pakkudes mitmekesiseid, õppija eripärale vastavaid individuaalseid õpiradasid õppekavas ette nähtud pädevuste arendamiseks. Maarja Vaino käsitluses on aga individuaalsed õpirajad seotud ülima enesekesksuse ja individualismiga ning fragmenteeritud õppimisega keskkonnas, mis ei paku ei sotsiaalset kuuluvustunnet ega rahvuslikku identiteeti.