Liisa-Lota Kaivo: kuidas hoida külakoole?

Endine Tõhela algkool. Foto: Meelis Kalme

Sügisel kogunesid väikeste maakoolide ehk külakoolide asjatundjad – koolijuhid, õpetajad, koolipidajad, lapsevanemad – üle Eesti mõttetalgutele. Esindatud olid nii täies elujõus kui ka sulgemisohus külakoolid, nii munitsipaal- kui erakoolid.

Võrreldi üksteise kogemusi, jagati teadmisi ja mõtteid ning talletati kõik kodulehel kylakool.ee. Uuele valitsusele ja riigikogule sõnastati seitse ettepanekut, millele koguti mai lõpuni toetusallkirju.

1. Kohustusliku põhihariduse rahastamismudel tuleb muuta targemaks, õiglasemaks ja läbipaistvamaks. Iga lapse hariduse rahastamisel tuleb arvestada tema elukoha asustustihedust, mida saab mobiilpositsioneerimise abil reaalajas määrata, kaugust koolidest, laste arvu klassis ning tagada, et selle konkreetse lapse hariduseks mõeldud raha kasutatakse ikka selle lapse harimiseks. Täna saavad omavalitsused riigilt väikekoolide pidamiseks küll lisatoetust, kuid iga omavalitsus otsustab ise, kas jagab selle võrdselt kõigi oma koolide vahel või eraldab väikekoolile.

2. Riik võiks osa RMK omanikutulust suunata sihtotstarbeliselt maapiirkonna arendusse, näiteks maakoolidesse. Mida hõredam asustus, seda kulukam on ühe lapse harimine. Kui omanikutulust ei piisa, tuleks maalaste haridusse suunata ka maamaks, mida RMK omavalitsustele riigimetsa eest maksab.

3. Põhikoolide, eriti väikeste maakoolide pidamine ja arendamine tuleb muuta targemaks ja kohalikust poliitikast sõltumatuks. Tuleb nõustada ja jõustada kohalikke poliitikuid ja omavalitsusjuhte, kaasata haridusasjatundjad ning kohaliku kodanikualgatuse ülesehitav, edasiarendav ja piire nihutav energia. Elujõuliste külakoolide arendamise spetsiifiline tarkus tuleb parimate koolijuhtide ja -pidajate käest kokku koguda ning kasutada seda kõikide Eesti väikeste maakoolide ühiseks arenduseks. Sellise arenduse elluviimiseks tuleks asutada SA Eesti Külakool.

4. Väikese maakooli püsimise ja arengu tagatis on aktiivse arendusjuhina tegutsev koolijuht, kes enamasti on lisaks ka aineõpetaja. Juhikonkursi läbiviimise selge kord ning otsustusõiguse andmine koolikogukonnale tagaks, et koole palgataks juhtima parimad võimalikud juhid.

5. Kool on eelkõige vaimne keskkond. Koolimaja peaks olema teisejärguline, eriti 21. sajandil. Kui koolimaja on jäänud suureks ja tekitab mõttetut kulu, võiks kool tegutseda ka külamajas, mõnes suuremas talus või õpetaja kodus. Riik võiks hajaasustusega piirkonnas lubada ja rahastada erinevaid koolimudeleid.

6. Väikeste maakoolide hoidmine ja arendamine ei ole üksnes haridusküsimus. See on küsimus Eesti maaelu kestmajäämisest, mille lahendused peaks sündima haridus- ja maaeluministeeriumi, omavalitsusliitude, hariduse või maaelu arendamiseks loodud erialaliitude, tegusate koolikogukondade, maaperede, külakogukondade ja maal tegutsevate ettevõtete koostöös.

7. Riigikogus puudub hariduskomisjon. Haridusküsimusi arutatakse kultuurikomisjonis, mille liikmed ei ole reeglina asjatundjad üldhariduse vallas. Riik kulutab haridusele väga suure osa maksurahast ja ka sihtgrupp on väga suur. On väga oluline kõige kõrgemal tasemel läbi mõelda, kuidas korraldada kooliharidus võimalikult targalt ning kuidas tagada, et koolikohustuse täitmine ei halvendaks ühegi Eesti lapse elukvaliteeti.

Need ettepanekud ei arendaks mitte üksnes külakoole, vaid kogu haridussüsteemi. Praegu koostatakse uut haridusstrateegiat ehk «tarkvara», ent oleks aeg üle vaadata ka meie hariduse ligi 30 aastat muutumatuna püsinud «operatsioonisüsteem». Miks mitte alustada selle värskendamist väikestest maakoolidest. Katsetada nende peal ja kui tulemus on hea, laiendada kõikidele koolidele.