Joonatan Nõgisto: kõrghariduse alarahastamine on poliitiliste prioriteetide küsimus

Joonatan Nõgisto Foto: EÜL

Ei saa langeda passiivsusesse, kus võtame kõrghariduse alarahastust lihtsalt iseenesestmõistetava ja loomuliku olukorrana, kirjutab Eesti Üliõpilaskondade Liidu (EÜL) asejuht Joonatan Nõgisto. 

16. mail Postimehes avaldatud arvamusartiklis väidab Tartu Ülikooli õppeprorektor Aune Valk, et kõrghariduse süveneva alarahastuse tingimustes on vajalik kehtestada tasuline kõrgharidus, vältimaks Eesti sattumist kõrghariduse «mudaliigasse».

Eesti Üliõpilaskondade Liit on samuti üritanud ühiskondlikku tähelepanu pöörata kõrghariduse kroonilise alarahastuse probleemile. Märtsis korraldasime selleks Stenbocki maja ees aktsiooni, nõudes, et siis veel läbirääkimiste faasis olnud koalitsioonileping sisaldaks kõrghariduse riigieelarvelise rahastuse suurendamist. Oleme enda tegevuses toetunud samale statistikale ja väga sarnastele argumentidele, mida Aune Valk oma arvamusartiklis kasutas. Ometi jõuame Eesti Üliõpilaskondade Liidus hoopis vastupidisele järeldusele. Suuresti on see tingitud erinevast arusaamast, mis on kõrghariduse roll ühiskonnas.

Aune Valk läheneb enda artiklis kõrgharidusele lähtudes väga kitsast «konkurentsivõimelisuse» perspektiivist, millele annab tunnistust kõrgharidussüsteemide kvantitatiivne võrdlemine ühe tulemusnäitaja baasil. Ilmselgelt on kvaliteetne ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline kõrgharidus üks kõrghariduspoliitika peamisi prioriteete. Kuid kõrge koht rahvusvahelises edetabelis ei ole eesmärk iseeneses. Kõrghariduspoliitika ei saa lähtuda nii ühedimensioonilisest vaatest – laiem perspektiiv kõrghariduse ühiskondlikule rollile sunnib paratamatult mõtlema ka sellele, mis vahenditega me «konkurentsivõimelist» kõrgharidussüsteemi üritame saavutada.

Ilmselgelt on kvaliteetne ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline kõrgharidus üks kõrghariduspoliitika peamisi prioriteete. Kuid kõrge koht rahvusvahelises edetabelis ei ole eesmärk iseeneses. 

Viimasel ajal on kõrgendatud tähelepanu pälvinud ühiskondlik debatt eestikeelse kõrghariduse ja Eesti kõrghariduse rahvusvahelistumise teemal. Kuigi EÜL ei näe rahvusvahelistumises ilmtingimata ohtu, peab ka meie silmis kõrghariduspoliitika arvestama kõrghariduse olulise rolliga eesti keele ja kultuuri jätkusuutlikkuse tagamisel.

Aune Valk avaldab muret, kas Eesti andekad noored valivad tulevikus Eestis kõrghariduse omandamise kasuks. Seda muret jagame ka meie, eriti olukorras, kus kehtestatud oleks tasuline kõrgharidussüsteem. Nagu ka artiklist selgub, asuvad rahvusvahelises võrdluses kõige edukamad kõrgharidussüsteemid meie naabruses. Põhjamaad on esirinnas nii tulemusnäitajate poolest kui ka riikliku rahastuse panuses osakaaluna sisemajanduse kogutoodangust (SKT).

Võime tõesti julgelt öelda, nagu Valk ka väidab, et «paremaid tulemusi annavad need süsteemid, kus riik panustab rohkem raha.» Pealegi suudavad riigid nagu Rootsi ja Taani pakkuda tasuta kõrgharidust kõikidele Euroopa Liidust (ehk ka Eestist) pärit üliõpilastele, millega käib kaasas ka tunduvalt heldem sotsiaalsete garantiide süsteem. Kindlasti peaksime eestikeelse kõrghariduse jätkusuutlikusele mõeldes vältima olukorda, kus inimesel on odavam ja mugavam minna omandama ingliskeelset kõrgharidust välismaal kui emakeelset haridust enda kodumaal.

EÜL lähtub ka arusaamast, et kõrgharidus on ühiskondlik hüve, mis peab olema võrdselt kättesaadav kõikidele võimekatele, sõltumata nende majanduslikust või sotsiaalsest taustast. Lõppkokkuvõttes ei ole kõrghariduse peamine eesmärk kõrge koht kuskil pingereas, vaid võimestatud ning ühiskondlikus elus osalevad ja sellese panustavad kodanikud. Kõrgharidus ei ole kaup, see on meie kõigi ühine vastutus ja hüve. Tõesti, kõrgharidus on ka praegu rohkem kättesaadav jõukama taustaga inimestele ja seega jaotub sellest tulenev kasu ühiskonnas ebaproportsionaalselt. See ei ole loodusseadus ja see ei õigusta kõrghariduse kaubastamist – see viitab veel tegemata sotsiaalpoliitika tööle.

Hetkel puudub meil sotsiaalsete garantiide süsteem, mis võimaldaks kõikidel üliõpilastel toime tulla, ilma et nad oleksid sunnitud enda ülalpidamiseks töötama, õppeaega pikendama või õpinguid sootuks katkestama. Praegune riiklik vajaduspõhine õppetoetus võimaldab saada vastavalt oma vanemate sissetulekule kas 75, 135 või 220 eurot kuus. Hetkel saab vajaduspõhist õppetoetust 22 protsenti üliõpilastest. Õppelaenu maksimaalne suurus on 2000 eurot aastas, mis teeb vaid 167 eurot kuus. Tallinnas ja Tartus, kus enamik üliõpilasi õpib, saab sellega vaevu minimaalsed elamiskulud kaetud. Eurostudenti uuringu andmetel töötas 2016. aastal: 66 protsenti üliõpilastest õppimise kõrvalt, bakalaureuse õpingute kõrvalt 58 protsenti. Pooled neist töötavad selleks, et võimaldada kõrghariduse omandamist. Kõige selle kõrval on läbi mõtlemata soodsa elupinna tagamine kõigile üliõpilastele.

Kui isegi pragune süsteem ei taga kõigile võimalust kõrgharidust omandada, süvendaks õppetasu taaskehtestamine veelgi sotsiaal-majanduslikku ebavõrdsust. Aune Valk on pessimistlik selles osas, et valitsus otsustaks kõrghariduse rahastamise suurendamise kasuks. Ometi näeb ta kuidagi iseenesestmõistetavana, et tasulise kõrghariduse kehtestamisega kaasneks toetuste ja õppelaenusüsteem, mis suudaks kindlustada kõrghariduse kättesaadavuse kõigile. Miks siinkohal järsku selline optimism? Kui valitsus oleks nõus enda prioriteetidest tingituna kõrghariduse rahastamise koormat nihutama üliõpilastele, miks peaksime siinkohal järsku ootama üliõpilaste huvide ja sotsiaalse õiglusega arvestamist?

Kõrghariduse alarahastamine on lõppkokkuvõttes poliitiliste prioriteetide küsimus. Ei saa langeda passiivsusesse, kus võtame kõrghariduse alarahastust lihtsalt iseenesestmõistetava ja loomuliku olukorrana. Rahvusvahelisel tasandil üritame ennast tihti kujutada edumeelse ja tulevikule orienteeritud «teadmistepõhise» ühiskonna ja majandusega riigina. Sisu peab hakkama vastama retoorikale. See eeldab ühiskondlikku kokkulepet, mis seaks teaduse ja kõrghariduse riigi prioriteetide määramisel esinumbriteks. Võtame enda eeskujuks juba esile tõstetud, rahvusvahelises võrdluses edukad naabrusriigid ja ärme lepi keskpärasusega. Võimaluste horisont kõrghariduses on laiem kui valik «mudaliiga» ja keskmikute klubi vahel.

Kahjuks tundub Aune Valk olevat leppinud sellega, et kõrgharidus ei ole riigi avaliku poliitika prioriteet. Tasulist kõrgharidust esitatakse pigem tagavaravariandina puudujääva riikliku rahastuse korvamiseks. EÜL seda teinud ei ole – võitleme edasi nii kvaliteetse, eestikeelse kui ka õiglase ning kõikidele võimekatele võrdselt kättesaadava kõrghariduse eest.