Marika Luik: millisteks liiklejateks soovin oma lapsed kasvatada?
9. mai 2019, 14:00
Laste liikluskäitumine on kodu peegel täpselt sama palju kui näiteks keelekasutus. Kui laps näeb oma vanemaid teeületusel rohelist foorituld ootamas, siis muutub see ka ta enda jaoks elementaarseks käitumiseks liikluses, kirjutab Maanteeameti ennetustöö osakonna ekspert Marika Luik.
Ma olen kolme lapse ema – vanem laps on 13 aastat vana ja noorim on 3-aastane. Lastele liiklemist õpetades olen alati lähtunud küsimusest – millisteks liiklejateks ma soovin oma lapsed kasvatada? Vastust ei pea pikalt mõtlema – ma soovin, et nad oleksid teistega arvestavad ning tähelepanelikud liiklejad, kes ei eksi teadlikult reeglite vastu. Minu jaoks on oluline, et lapsed ei peaks lähtuma mu sõnadest, vaid ma oleksin eeskujuks oma tegudega.
Meie peres hinnatakse mitmekesist liikumist ehk maal elades ei toimu igapäevaselt laste sõidutamist kodust kooli ette. Laps õpib läbi kogemuste – kui tal ei ole liikluses piisavalt kogemust, ei saa ma eeldada, et ta oskaks vajaduse tekkimisel liikluses iseseisvalt hakkama saada.
Minu abikaasa on jalgrattasõidu-entusiast ning tänu sellele on jalgrattaga sõitmine meie peres au sees. Nagu suur osa minuealisi, siis õppisin ka mina lapsepõlves jalgrattaga sõitma altpulga sõites. Toona oli see norm. Täna tähtsustame liigagi palju asjade hinda, väljanägemist ja oleme normi liigutanud mujale. Tegelikult ei ole vaja osta lapsele linna uhkeimat ratast. Juba korralikult «sisse sõidetud» kasutatud ning hoolduse läbinud ratas on igati mõistlik lahendus. Ratas peab olema kindlasti lapse pikkusele sobiv, pigem lihtne ja lapsele kergesti kasutatav. Paljude käikudega ratta puhul on tõenäosus käiguvaheti kokku jooksutamiseks enamasti garanteeritud. Jalgrattaga sõitmise lahutamatuks osaks on korrapärane hooldus, et krigisev jalgrattakett ei lukustaks pisikese ratturi kõrvu ning katkiste pidurite asemel ei peaks kinganinasid või -taldu kulutama.
Meie peres hinnatakse mitmekesist liikumist ehk maal elades ei toimu igapäevaselt laste sõidutamist kodust kooli ette.
Kasutatud jalgratast saab oskuslikult suurepärasesse sõidukorda seada, samas turvavarustuse puhul seda võimalik teha ei ole. Jalgratturi kiivrit pole võimalik «uueks» teha. Lapse kiiver peab olema uus ja just tema peale sobiva kuju ning suurusega.
Pahatihti unustame, et ka jalgrattur on juht, kellele kehtivad juhi reeglid. Kui ma soovin, et mu lapsed oleksid teadlikud ning arvestavad liiklejad, pean ma võtma selle aja, et neile liiklemist õpetada. Alates ratturi asukohast teel, lõpetades neile põnevate sõidukogemuste pakkumisega erinevatel teekatetel või tehes lõbusaid slaalomisõidu harjutusi kodumurul. Rattasõidus on need juhid tegijad, kes oskavad aeglaselt sõita tasakaalu kaotamata. Täiskasvanu kiivri kandmine on jällegi eeskuju küsimus – kuni 16-aastasel lapsel on kiiver kohtustuslik, kuid miks ta peaks seda kandma, kui lapsevanem seda kunagi ei tee?
Viimaks, mis täiskasvanule on elementaarne, ei pruugi seda mitte olla lapsele. Seepärast on oluline selgitada liiklemisel igat väikest detaili ja koos arutleda, kuidas on ohutum. Laps ei pruugi mõista, mida tähendab, et sõidukijuht peab talle teed andma pöördel. Seetõttu teen rattasõidu lapse jaoks lihtsaks ja nauditavaks, saades kogemusi näiteks kergliiklusteel sõites, kuid õpetades, et teed tuleb alati ületada jalgratast enda kõrval lükates. Küll ta edaspidi õpib, et teatud olukordades on lubatud sõita, kuid seda siis, kui ta oskab arvestada ka sõidukijuhiga ja teab, et autod ei saa hetkega pidama.
Laste liikluskäitumine ja liiklemisharjumused tulevad kodust. Sõites iga päev vaid autoga, ei õpi laps ohutult liiklema – temast saab pigem vanemate peegelpilt. Minu panus liikluskultuuri parandamisse on teadlike ning teistega arvestavate liiklejate kasvatamine läbi isikliku eeskuju. Suur kevad on väljas, kas poleks tore veeta päev perega esimeseks sõiduks rattaid korda tehes ja siis üheskoos päeva nautides?!