Alkohol.

FOTO: Panther Media/Scanpix

Eelmisel nädalal avaldas Postimees Eesti Keele Instituudi vanemkeelekorraldaja Maire Raadiku artikli «EKI keelekool: mida teha tabuga?», milles keelenõu raames sattus autori teadmatusest uus raviteenus halba valgusesse. Ometi on uus teenus end juba igati tõestanud ja pakkunud abi paljudele patsientidele ning nende lähedastele, kirjutab Tervise Arengu Instituudi alkoholi ja tubaka valdkonna juht Anneli Sammel. 

Stigmatiseeriv suhtumine teatud haigustesse on visa muutuma, mida näitab ka avaldatud artikkel, kus arvatakse, et «alkoholismile ei ole teadaolevalt ravi, kuid nüüd on kuskil kabinetis leitud imerohi: nimetame liigjoomise ümber alkoholitarvitamise häireks». Ka vähktõbi on sageli ravimatu haigus, mis kulgeb aastaid krooniliselt, kuid tänu ravile annab patsiendile võimaluse elada.

Nii on ka alkoholisõltuvusega – paljud inimesed, kes soovivad ja saavad ravi, suudavad oma haiguse kontrolli alla saada ja võivad sellega elada pikki aastaid, käia tööl, kasvatada lapsi ja olla ühiskonnale kasulikud liikmed.

Miks on normaalne rääkida teistest psüühikahäiretest, nagu meeleoluhäired, ärevushäired ja ka söömishäired, kuid mitte alkoholitarvitamise häirest? Kui EKI spetsialist oleks meie käest küsinud, siis oleksime talle selgitanud, et alkoholitarvitamise häire hõlmab endas kahte diagnoosi, nii alkoholi kuritarvitamist kui ka alkoholisõltuvust, ja see on kasutusel DSM-V (Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders) klassifikatsioonis.

Psüühikahäirete puhul on keeruline tõmmata konkreetseid piire ja nii on ka alkoholitarvitamise häire puhul, mille skaala ühes ja teises otsas on erineva raskusastmega patsiendid. Stigmatiseeriv suhtumine neisse jätab nii patsiendi kui ka tema lähedased üksinda ja paneb pigem probleeme varjama kui abi otsima.

Lõpetuseks vastan artikli autorile, kes pani lugeja mõtlema, kas alkoholitarvitamise häire raviteenuse osutaja võiks olla narkoloog. Ei. Uus mõiste ei ole lihtsalt ümbernimetamine, vaid sellel on ka täiesti uus sisu. Alkoholitarvitamise häire raviteenuse osutaja on tervishoiuasutus, kelle koosseisus töötab ravimeeskond, kuhu kuuluvad psühhiaater, vaimse tervise õde, (kliiniline) psühholoog ja sotsiaaltöötaja, kes juba alates 2016. aastast teevad tänuväärset tööd tõenduspõhise ravijuhendi järgi. Selle haigusega võitlemine pole tabuteema, vaid see on pikka aega alarahastatud ja stigmatiseeritud probleem meie ühiskonnas.