Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

EKI keelekool: mida teha tabuga?

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tasa!
Tasa! Foto: SCANPIX

Tabusõnadest me ei pääse, kirjutab Eesti Keele Instituudi vanemkeelekorraldaja Maire Raadik.

On teemasid, millest pole sünnis või mõistlik rääkida. Kui seda siiski teha, kasutame teatavaid sõnu – eufemisme. Eufemism ehk peitesõna asendab keelatud ehk tabusõna ning aitab meil öeldut pehmendada (asi on perses asemel ütleme asi on pekkis) või ilustada (looma surmamise või hukkamise asemel ütleme eutaneerimine). Eufemismide kaudu loodab inimene ümbritsevat muuta: et mitte asjata kurja välja kutsuda, tuli kunagi öelda kuradi asemel sarvik või hundi asemel võsavillem. Praegu peetakse üha tähtsamaks kaaluda sõnavalikut rassidest, rahvustest, sugudest, vähemustest jne rääkimisel.

Eufemismidel põhineb poliitkorrektsus. Sõnu välja vahetades püütakse vältida halvustamist, lähtudes sissetulekust (vaese asemel öeldakse hinnatundlik või vähekindlustatud), vanusest (vanuri, elatanu, vanainimese asemel seenior), keha- või vaimupuudest (puude asemel erivajadus), kehakujust (tüsedavõitu asemel kurvikas) ja paljust muust.

Eufemismiks võib olla ümberütlev liitsõna või sõnaühend, omasõnast vähem läbipaistev võõrsõna. Lühidus, mida eriti asjaarmastajad sõnaloomes üsna tähtsaks peavad – sõnaühendi või liitsõna asemel soovitakse sageli näha pigem tuletist –, ei ole eufemismide puhul nõutav. Ametnik, kel on näiteks vaja tulla toime inimeste vastuseisuga nende kodukanti rajatavatele süstlavahetuspunktidele, paneb liitsõna asemele sõnaühendi kahjude vähendamise keskus – ega tee väljagi uue nimetuse lohisevusest.

Üks tänapäeva tabuteemasid ning eufemismide allikaid on alkoholism: joodik on alkoholi kuritarvitaja, liigjoomine on alkoholilembus, alkoholisõltuvus, purjus on ebakaine, ebakaines olekus, alkoholijoobes. Alkoholismile ei ole teadaolevalt ravi, kuid nüüd on kuskil kabinetis leitud imerohi: nimetame liigjoomise ümber alkoholitarvitamise häireks.

Tõesti, häireid on igasuguseid. Seedehäire puhul on ajutisi raskusi seedimisega, maksehäire puhul – seegi on eufemism – oma arvete või võlgade maksmisega. Kui seedehäire all kannatajat ravida, võib seedimise siiski korda saada ja inimene saab rahulikult süüa. Mis tulemus on aga alkoholitarvitamise häire ravil? Kas pärast saab hakata rahulikult jooma, sest tarvitamine ei ole enam häiritud? Uues eufemismis on küll moodne häire-sõna, kuid varasema ümberütluse alkoholi kuritarvitamine mõtteselgust tas enam pole.

Tabuteemad on õrnad asjad ja tabusõnadest me ei pääse, kuid maailma saab ehk muuta ka muul moel kui asju aina ümber nimetades. Kodutööks jääb aga välja mõelda, kas alkoholitarvitamise häire raviteenuse osutaja käib narkoloogi kohta või ei käi.

Tagasi üles