Tõlkes leitud Eesti: munast ja kanast ning lahjendamata näost

Ülle Leis
, kolumnist
Copy
Foto: Ülle Leis

«Kas niimoodi räägitaksegi??» küsis vapustatult üks üliõpilane, kui olin pannud tudengid loengus tõlkima klippe, kus suhtlevad inimesed päris elust. Keelt ja mistahes muud õppides oleks tore, kui õpitu ei ununeks. «Pentsik, kuid atraktiivne,» ütles onu Bella oma keemiatunni kohta. Tõlkimine peaks olema keeleõppe kasutajaliides, millega saab näidata, kui kasulik riistapuu keel on ja ühtlasi selle kasutamist harjutada, kirjutab kolumnist Ülle Leis.

«Kas soovite tee juurde sidrunit või piima?» küsis stjuardess. «Võtaksin mõlemat,» vastasin mina. «Aga mõlemat ei saa ju panna, siis läheb piim kokku,» ütles stjuardess üllatunult. Mina olin sama üllatunud. Mõtlesin tol kaugel noorpõlvereisil, et kui juba pakutakse, siis tuleb krahmata maksimum. Sidruni ja piima kokkusobimatusest kooli keemiatundides ei räägitud. Toona polnud veel ka onu Bella keemiatunde, kus õpetaja esitleb keemilisi elemente pop- ja rokkmuusika vahendusel ning alustab tundi ansambli «Nirvana» lauluga «Lithium».

Sidruni ja piima lugu meenus, kui mind ootas ees kohtumine keeleteaduse ja tõlkeõpetuse üliõpilastega. Kumb on enne, kas keel (muna) või tõlkimine (kana)? Kas enne tõlkimist tuleks õppida keelt või tuleks tõlkida, selleks et keelt osata? Äkki võrdub keeleoskus tõlkimisoskusega?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles