Arstid, õed, haigla töötajad Koridor, ooteruum, pingid, istepink, vastuvõtt Foto Arvo Meeks/Valgamaalane

FOTO: Arvo Meeks / Valgamaalane

Keskajal tuli selleks, et käsitööliste tsunfti täieõiguslikuks liikmeks saada, esmalt läbida õpipoisi ja selli aeg. See meenutab veidi arstide ettevalmistus: et saada täieõiguslikuks meistriks, tuleb läbi teha eelnevad astmed.

Muuhulgas residentuur, mis kestab vastavalt spetsialiseerumisele kolm kuni viis aastat. Selle aja jooksul peab arst iseseisvalt sooritama teatud kindla arvu protseduure, sh operatsioone, töötama kindla arvu tunde haigla eri osakondades ning sooritama rasked erialaeksamid. Alles pärast seda loetakse arsti spetsialistiks, kellel on õigus töötada iseseisvalt. Põhimõtteliselt ongi residentuur midagi keskaegse selliastme sarnast. Kirurg peab residentuuri läbimiseks tegema mõnisada pimesoole eemaldamist ja paarkümmend mao resektsiooni (tegelikult need arvud varieeruvad, see on vaid näide). Kuni tingimus on täitmata, residendist spetsialisti ei saa ja iseseisvalt ta praktiseerida ei tohi.

Residentuuri on vaja selleks, et noored spetsialistid saaksid väljaõppe, mitte selleks, et olla ad hoc-lahendus Eesti meditsiinisüsteemi personalipuudusele.

Eestis on vaatamata piiratud ressursile meditsiin ja meditsiiniharidus kõrgel tasemel. Inimesed, kes on töötanud nõukogude tervishoiusüsteemis, võivad rääkida, milline puudus oli tehnikast ja ravimitest isegi suuremates keskustes. Toona tähendas onkoloogiline diagnoos sama hästi kui surmaotsust, väikelaste suremus oli märgatavalt suurem kui arenenud läänemaades. See, et asjad on läinud paremaks, ei ole ainult parema varustatuse teene, vaid tuleneb ka sellest, et meie arstide ettevalmistust on parandatud.

Kuid hiljuti Praxiselt tellitud uuring näitab, et residentuuriastmes on siiski mitmesuguseid puudujääke, mis mõneti kajastab tervikuna seda seisu, milles Eesti tervishoid praegu on: tehakse küll head tööd, kuid piiratud ressursid tekitavad pingeid, mis puudutavad eelkõige inimesi, kes selles süsteemis töötavad. Näiteks selgub uuringust, et puudujäägid on juhendamises: esiteks pole juhendajatel aega ja teiseks ei suudeta neid ka motiveerida, kuna juhendaja töö on alatasustatud. See tähendab, et headest juhendajatest ning heast juhendamisest on residentuuris puudus.

Praxise uuring on taas esile toonud ka selle, et residentides nähakse meie personalipuuduse käes kannatavates haiglates tasuta tööjõudu. See on eksisteerinud tegelikult pikka aega. Nagu ka eespool mainitud probleemid juhendajatega. Samas pole nende lahendamiseks seni suurt midagi tehtud. Võib-olla oodatakse, et probleem kuidagi iseenesest laheneks, kuid ei lahene. Residentuuri on vaja selleks, et noored spetsialistid saaksid väljaõppe, mitte selleks, et olla ad hoc-lahendus Eesti meditsiinisüsteemi personalipuudusele. Teemat kommenteerinud nooremarstide ühenduse esindaja Helen Reim ütleb kommentaariks tabavalt, et tegu pole ainult residentuuris olevate tulevaste arstide probleemiga – ühe-kahe inimpõlve jooksul saab sellest juba kogu siinse meditsiinisüsteemi probleem. Nii, et praegusel juhul ei saa öelda: «Minu maja asub küla serva peal ja mind see kõik ei puuduta.» Lõpuks saab probleemist, mis praegu puudutab vahetult 600–700 inimest, ka meie kõigi probleem.