Ingliskeelsed õppekavad tuleb muuta kakskeelseks

Eesti lipp ja Suurbritannia lipp. Foto: Raigo Pajula

• Ilma seaduse toeta ei suuda eestikeelsed õppekavad ingliskeelsetega võistelda.
• Eestikeelse kõrghariduse püsimine vajab ühiskonna tahet ja poliitilist otsust.
• Eesti- ja ingliskeelse kõrghariduse tasakaalumeetmed tuleb esitada arengukavas.

Hariduse visioonikonverentsil «Tark ja tegus Eesti 2035» ütles haridusministeeriumi asekantsler Indrek Reimand: «Kui me räägime keelest kõrghariduses, siis kõrgharidus väga tähtsustab rahvusvahelistumisest tulenevaid kvaliteedieesmärke, aga kehtiv keelestrateegia on sellega vastuolus. Me arutame, võibolla vaidleme, aga tasakaal tuleb leida.»

Olen täiesti nõus, et see küsimus tuleb selgeks vaielda. Mis mind Reimandi sõnakasutuses häirib, on hoiak, justkui oleks ülikoolide rahvusvahelistumine prioriteet, millele vananenud ettekujutus eesti keele staatusest on jalgu jäänud. Ja teiseks, et eesti keel justkui takistaks ülikoolidel kvaliteedieesmärke saavutamast.

Pakun sõna

Olen selle mõtteviisi vildakust näidanud Postimehe artiklis «Hääletu alistumine ideoloogilisel rindel», aga tundub, et see ei ole veennud Indrek Reimandit, nagu see ei veennud ka sihtasutuse Archimedes juhatuse liiget Hanno Tombergi, kes lubas oma vastuväited esitada artikli vormis. Kuna mõlemad kõrged ametnikud on nõustunud kõrghariduse keelsuse teemal vaidlema, pakungi siinkohal neile selleks leheruumi Meie Eesti hariduse ja teaduse rubriigis.

Et vältida teineteisest möödarääkimist, tahaksin täpsustada, et vaidluse all ei ole küsimus, kas ingliskeelset õpet arendada ja kas välisüliõpilasi koolitada. Mõlemad on praeguses maailmas ülikoolide jaoks niihästi paratamatus kui ka võimalus. Arvan, et selles ei ole meil erimeelsusi.

Küll aga tuleb konsensusele jõuda küsimuses, kas ja kuivõrd ingliskeelse õppe laienemine eestikeelset kõrgharidust ohustab.

Olen mitmes varasemas artiklis esitanud argumente, et praeguste arengute jätkumine tõrjub eestikeelse kõrghariduse peatselt ülikoolidest välja, sest puudub kahe keele kooseksisteerimiseks vajalik stabiilne tasakaalupunkt. Seda enam kui eesti keele arengukavas kaheksa aastat tagasi seatud tagasihoidlik punane joon, et ükski õppevaldkond ei tohiks muutuda täiesti ingliskeelseks, on praeguseks juba ületatud.

Samal ajal need protsessid, mis eesti keelt kõrgharidusest välja tõrjuvad, üha süvenevad. See toimub nii: liiga väheste üliõpilastega eestikeelne kava muudetakse ingliskeelseks, et eriala elus hoida. Iga uue ingliskeelse kava lisandumisega avarduvad ingliskeelse õppe võimalused.

Mida rohkem eesti gümnaasiumilõpetajaid astub sisse ingliskeelsetele kavadele, seda vähem astub neid eestikeelsetele kavadele. See viib raskustesse mõne järgmise eestikeelse kava ja ring kordub – ingliskeelse õppe valik suureneb, eestikeelse osa kahaneb. Seega, praegust süsteemi muutmata on eesti keele kadumine kõrgharidusest üksnes aja küsimus.

Kui tunnistame, et ingliskeelse õppe laienemine ohustab eestikeelset kõrgharidust, tuleb kokkuleppele jõuda meetmetes, millega tagada eesti ja inglise keele püsiv tasakaal. Senised arengud näitavad, et otseses konkurentsis, nagu praegu, eestikeelsed õppekavad ingliskeelsetega võistelda ei suuda, ei majanduslikult ega inimressursi poolest.

Minu hinnangul on võimalik stabiilne tasakaalupunkt saavutada vaid siis, kui kehtestada kohustuslik osaline eestikeelne õpe kõigi ingliskeelsete õppekavade jaoks. Selleks tuleb kaotada seadusepügal, et õppekaval tohib olla vaid üks õppekeel, ja sätestada, et bakalaureusetaseme õppekavas peab olema (näiteks) vähemalt 40 protsenti mahust eesti keeles ja magistritasemel 20 protsenti.

Eestikeelse õppe sisu erineks välisüliõpilastele ja Eesti üldhariduskooli lõpetanutele. Eesti üldharidusega üliõpilastele oleks see erialane eestikeelne õpe. Näiteks eestikeelsed seminarid ingliskeelsete loengute kõrval, samuti kohustus kirjutada bakalaureuse- ja magistritöö eesti keeles. Nii on võimalik tagada, et eestlasest ülikoolilõpetaja suudab üldse oma erialal emakeeles suuliselt ja kirjalikult suhelda.

Vaidleme selgeks

Välisüliõpilasele oleks samas mahus kohustuslik eesti keele ja kultuuri õpe, et nad saaks käia praktikal ja suudaksid lõpetamise järel Eestis tööd leida ja tunda end siinse ühiskonna osana. Ja isegi kui välisüliõpilane pärast õpinguid Eestis lahkub, on ta eesti keele oskuse ja ühiskonna tundmise näol omandanud lisapädevuse, millega tulevikus kasu lõigata oma elukohamaal Eestiga äri- või kultuurisidemeid arendades.

Need küsimused vajavad selgeks vaidlemist ja poliitilist otsust. Eestikeelse kõrghariduse püsimine on piisavalt oluline strateegiline küsimus, et see selgeks arutada laiema avalikkuse ees just praegu uue arengukava koostamise künnisel. Kardan, et kui tõhusaid meetmeid tasakaalu saavutamiseks ei õnnestu praegu rakendada, oleme aastaks 2035 eestikeelsest kõrgharidusest juba ilma.