Martin Ehala: hääletu alistumine ideoloogilisel rindel

Martin Ehala, 16.11.2018, Foto: Konstantin Sednev / Eesti Meedia Foto: Konstantin Sednev / Postimees

Moodsa aja kultuurikatkestus ei tule tankide ja helikopteritega. See ei tapa ega küüdita kedagi, see on lumekuninganna tüüpi kultuurikatkestus, mis muudab inimese südame jääks ja teeb ta enesekeskseks, paneb elama minevikuta mõtlemata tulevikule. See on hääletu alistumine ideoloogilisel rindel. Ja eesti kõrghariduse keel on siin eesliinil, rääkis Tartu Ülikooli professor, Meie Eesti toimetaja Martin Ehala oma kõnes konverentsil «Eesti riigikeele sada aastat» teaduste akadeemia saalis 24. jaanuaril.

Mu hea õpetaja Mati Hint on öelnud: «Kultuurikatkestus ei pea toimuma nii robustselt, et tulevad võõrad tankid ja helikopterid, väikerahva kultuuri- ja poliitikaeliit küüditatakse või lastakse maha ja tulevik lahutatakse minevikust.»

Tõsi, meie ajaloolises mälus on just selline hirmus kogemus, mis õnneks suudeti suurte kaotustega siiski üle elada. Kuid siiamaani on kuklas küsimus, et mis oleks, kui oleks ikkagi 1940. aastal vastu hakanud? Kas ajalugu oleks olnud teistsugune, kas kaotused oleks olnud väiksemad, niihästi inimeludes kui ka moraalselt?

Vastust sellele küsimusele ei ole, aga ma usun, et selle ajaloolise kogemuse õppetund on meil kõigile selge: mitte kunagi enam hääletut alistumist. See konsensus on näha niihästi riiklikul tasandil ühiskondliku kokkuleppena mitte vähendada kaitsekulutusi, see konsensus on näha 25 tuhandes kaitseliitlases. Ma arvan, et see konsensus on enamikul meist juba seljaaju tasandil muutunud valmisolekuks vajaduse korral ilma kõhklemata teha seda, mida oleks tulnud teha juba eelmine kord.

Kuid kultuurikatkestus ei pea tõesti tulema robustselt tankide ja helikopteritega. Ideoloogiline sõda on tänapäeva maailmas sama tõhus, ja seda kedagi füüsiliselt hävitamata. Ideoloogiline vaenlane ei tulista, ei loobi granaate, ta ei ründa isegi mitte vihakõnega, sest siis me ju saaksime aru, et ta on vaenlane. Ideoloogiline vaenlane kasutab ära meie ihasid ja nõrkusi, ta ründab meid sõnadega, mida on kerge uskuda, soovidega, mille täitumist me tahaksime, segades kokku kõige kaunimad ideaalid laostavate pahedega nii, et kaob võime neil vahet teha.

Ideoloogiline vastane kutsub üles loobuma pingutusest, tundma ennast hästi just sellisena, nagu sa oled, mitte hoolima vananenud normidest, mitte keelama endale midagi, sest sa oled ju seda väärt. Ja mitte arvustama kedagi teist selle pärast, mida ta endale ei keela või milleks ta end ei sunni. Ükspuha, mis see ka ei ole. Sest fantaasial ei ole ju piire, naudingul ei ole ju piire, edevusel ei ole piire, laiskusel ei ole piire, tarbimisel ei ole piire. Ainult taevas on piiriks.

Annab mõista, et mu armastus selle maa, keele ja kultuuri vastu on pärit hangude ja vikatite sajandist ega sobi kokku maailma voolava mitmekesisusega.

Vaenlane seostab printsipiaalsust vihkamisega ja pühendumist suurelisusena, nii et pole võimalik midagi pühaks pidada, tundmata end süüdi sisemises tõrvikurongkäigus. Annab mõista, et mu armastus selle maa, keele ja kultuuri vastu on pärit hangude ja vikatite sajandist ega sobi kokku maailma voolava mitmekesisusega. Et kui tahan edasi liikuda või kas või paigal püsida selles kiiresti muutuvas maailmas, siis pean vooluga kaasa minema ja vanast lahti ütlema – ees ootab Uus Hea Ilm. Nii toimetab ta oma viisil, tõrjudes välja väärtusi, mis seovad mind koduga ja asendades need väärtustega, mis pillutavad mind laiali.

Selline on moodsa aja kultuurikatkestus, kultuurikatkestus, mis ei tule tankide ja helikopteritega. See kultuurikatkestus ei tapa ega küüdita kedagi, see on lumekuninganna tüüpi kultuurikatkestus, mis muudab inimese südame jääks ja teeb ta enesekeskseks, paneb elama minevikuta mõtlemata tulevikule. See on hääletu alistumine ideoloogilisel rindel. Ja eesti kõrghariduse keel on siin eesliinil.

Eesti kõrgharidus on maailma absoluutses tipus

Hääletu alistumise apologeedid ütlevad, et ilma ingliskeelse õppeta langeks Tartu Ülikool peatselt keskpärasusse. Analüüsime seda väidet.

Tartu Ülikooli bioloogia ja geneetika jagavad maailma ülikoolide pingereas 126.-150. kohta, humanitaarteadused ja sotsiaalteadused on vahemikus 251-300. Tartu Ülikool tervikuna 301-350. Maailmas on üldse kokku 22 077 ülikooli. See tähendab, et meie bioloogia ja geneetika on tipp 0,7 protsendi hulgas, humanitaar- ja sotsiaalteadused 1,4 protsendi hulgas ja Tartu Ülikool tervikuna 1,6 protsendi hulgas. See on maailma absoluutne tipp. «Hea küll, mis me võrdleme end kogu maailmaga, võrdleme ikka USAga,» ütlevad hääletu alistumise apologeedid. Olgu. USAs on ülikoole 3257 ja Tartu Ülikool jagab nende pingereas 83.-97. kohta, mis on tipp 4,3 protsendi hulgas. Mis keskpärasusest me siin räägime?

Neil, kes väidavad, et ilma ingliskeelset õpet laiendamata ähvardab Tartu Ülikooli oht langeda keskpärasusse, peab olema mõtlemises midagi väga rikki. Kui Tartu Ülikool on maailma absoluutsesse tippu jõudnud ilma ingliskeelse õppeta, siis ei ole ingliskeelne õpe tipus olemise eelduseks. Ja kõige parem tõendus sellele on Soome, kus rahvusvahelise ingliskeelse õppe osakaal on 7,3 protsenti, samas kui Eestis on see 10,5 protsenti. Samas on neli Soome ülikooli Tartu Ülikoolist pingereas eespool, sealhulgas Helsingi Ülikool esimese saja hulgas.

Kui meie hääletu alistumise apologeedid igas arvamusloos ja sõnavõtus kordavad, et noored lahkuvad välismaale, sest meie kõrgharidus pole eestikeelsena piisavalt tasemel, siis demoraliseerivad nad ühiskonda hullemalt kui mõni trollivabrik.

«Jah,» ütlevad hääletu alistumise apologeedid, «kuid me näeme, kuidas noored lähevad õppima välismaale ega tule Tartusse.» Kas lähevad need noored välismaale tõesti seepärast, et Eestis sunnitakse neid ülikoolis eesti keeles õppima? Lubatagu selles kahelda. Kui meie hääletu alistumise apologeedid igas arvamusloos ja sõnavõtus kordavad, et noored lahkuvad välismaale, sest meie kõrgharidus pole eestikeelsena piisavalt tasemel, siis demoraliseerivad nad ühiskonda hullemalt kui mõni trollivabrik, eeskätt seetõttu, et nad kordavad eestikeelset haridust alavääristavat väidet autoriteediga, mille neile annab kõrge positsioon akadeemilises hierarhias. Pole siis ime, kui mõned hakkavadki seda uskuma.

Hääletu alistumise apologeedid

Jah, ütlevad hääletu alistumise apologeedid, kuid meil on üleüldse nii vähe ja nii kehva tasemega üliõpilased, et nende nendega ei tasu jännata. «Kas eesti õpetlased, kes endale rahvusvahelises plaanis nime teinud, jäävad Eestisse, et oma teadmisi pooltühjadele auditooriumidele jagada?» küsib üks meie juhtivaid sotsiaalteadlasi, ja vastab ise: «Kindlasti mitte.» Mis me siin räägime – väheneva rahvastikuga Eesti on tema hinnangul teadlase eneseteostuse jaoks mõttetu paik. 

Samuti ei tasuvat väheste üliõpilastega eriala end majanduslikult ära. «Kas oleks siis parem panna fennougristika eriala hoopis kinni kui õpetada edaspidi soomeugri keeli inglise keeles?» küsivad hääletu alistumise apologeedid. Siin tuleb nüüd ilmsiks ingliskeelse õppe tegelik põhjus – raha. Ülikooli sees käib erialade vahel halastamatu teki enda peale kiskumine – kes suudab meelitada oma õppekavadele rohkem üliõpilasi, kes suudab välja mõelda atraktiivsema nimega kursusi, nende eelarve kosub. Kellele üliõpilasi ei jätku, need pangu eriala kinni või muutku see ingliskeelseks. Teiste sõnadega – ülikooli sees töötab õppetöö rahastamisel karm turumajandus. 

Sellest süsteemist tuleb loobuda. Selline samm ei oleks midagi ennekuulmatut ega ilmvõimatut. Veel mõned aastad tagasi jagas ka riik ülikoolidele raha samasuguse skeemi alusel, kuid see muudeti ära ja nüüdseks ei sõltu ülikoolide riiklik rahastus enam tudengite arvust. Samuti on teadusrahastuse jagamisel valdkondade proportsioonid paigas ja teadusgrantide raha ei liigu vabalt nendesse valdkondadesse, mille taotlused said keskmiselt kõrgemad hinded. 

Kui riik ei rahasta ülikoole enam õppetulemuste ja tudengite arvu järgi, miks peaks siis ülikoolid sisemiselt veel sellega jätkama. Kas seepärast, et tugevad erialade käes on jäme ots ja nad pole huvitatud rahade jagamisest nende erialadega, kus tudengeid vähe?

Raha ei taha keegi käest anda ja seepärast ei ole ingliskeelsete õppekavade juhid huvitatud ka sellest, et õppekavadele lisanduks isegi üksnes kohustuslik eesti keele õpe. Kui tegin sellise ettepaneku, siis ütles dekaan professor Margit Sutrop, et temale see meeldiks väga, sest tooks valdkonnale keeleõppe kaudu palju raha sisse, aga vaevalt et teised valdkonnad sellega nõus on. Ülikooli siseelu hästi tundva inimesena tabas ta kindlasti probleemi tuuma – eesti keele kui hariduskeele positsioonide loovutamine ei ole tänapäeva globaliseeruva maailma paratamatus, vaid selleks puudub suurel osal teadlastest ja õppejõududest lihtsalt tahe.

Intelligentsete inimestena esitavad nad mitmesuguseid ettekäändeid, millega oma hääletut alistumist õigustada.

Intelligentsete inimestena esitavad nad mitmesuguseid ettekäändeid, millega oma hääletut alistumist õigustada. Suur osa neist ei ole ratsionaalsete argumentide valguses tõsiseltvõetav, samas alavääristab jõuliselt eestikeelset haridust. Kuidas siis mõista, et üks hetk väidetakse, et ingliskeelsete kavade loomine on tekitanud erialadele tugeva konkursi, nii et kõiki ei jõua vastu võtta, hetk hiljem aga väidetakse, et kui muudame eesti keele õppe neile kohustuslikuks, siis ei tule keegi meile õppima. Kas saab veel halvemini öelda – meie teadus ja õpe on kõrgel tasemel, aga keel ja kultuur nulliks selle kõik ära.

Samas on see otseselt vale. Veel mõned aastat tagasi õppis meil üle seitsmesaja välisüliõpilase eestikeelsetel kavadel, nüüd on neid jäänud vaid 200. Veel mõned aastad tagasi alustasid välisüliõpilased arstiõpinguid inglise keeles, kuid kolmandal kursusel läksid üle eestikeelsele õppele. Nüüd õpivad nad inglise keeles algusest kuni lõpuni. See näitab, et välisüliõpilased on valmis Eestisse tulema ka siis, kui õpe toimub osaliselt eesti keeles. Aga see kõik on unustatud. Nüüd luuakse kuvandit, et eesti keel on kõige suurem takistus rahvusvahelistumise teel.

Viis, kuidas inglisekeelset õpet õigustatakse eestikeelse hariduse alavääristamisega, on tõeliselt eemaletõukav.

Ma olen kaugel arvamusest nagu ei tohiks ingliskeelset õpet Eesti ülikoolides olla. Kuid viis, kuidas inglisekeelset õpet õigustatakse eestikeelse hariduse alavääristamisega, on tõeliselt eemaletõukav. See ei ole retoorika, mis otsib inglise keelele kohta eesti kõrghariduses eesti keele kõrval, see  on retoorika, mis kuulutab, et eesti keele aeg kõrghariduses on läbi saamas.  

Eesti keele aeg kõrghariduses ei ole läbi saamas. See on lihtsalt vildakas tulevikukujund hääletu alistumise apologeetide teadvuses.

Mitte keegi meist ei tea täpselt, mida tulevik toob. Aga oma tegudega me kujundame olevikku tuleviku suunas. Ja see kujundamine sõltub sellest, milline on meie ettekujutus tulevikust. Kui me kujutame ette, et teistel keeltel ei ole kõrghariduses kohta inglise keele kõrval, siis täie kindlusega nii ka läheb.

Kui teatud hetkel ajaloos ei oleks leidunud inimesi, kes uskusid, et Eesti riik on võimalik, siis ei peaks me praegu siin konverentsi ja Postimees ei kirjutaks, et jah, just sellist Eestit me tahtsimegi ja et kunagi ei ole Eestis nii hea elada olnud. See maa siin näeks hoopis teistsugune välja ja milline oleks Tartu ülikooli koht maailma ülikoolide pingeeas, ei hakka ma fantaseerima.

Nii nagu eestikeelne ülikool võis ärkamisajal tunduda utoopiana ja Eesti Vabariik 20. sajandi algul ebarealistliku unistusena, nii võib ka praeguses globaliseerumishoos eestikeelse ülikooli ülalpidamine tunduda ebarealistlik. Seda iseäranis olukorras, kus mõned ülikoolid teistes riikides on võtnud suuna ingliskeelse õppe laiendamisele. Tundub, et sinna läheb vool ja kui me kaasa ei lähe, siis jääme lootusetult maha.

Eesti suudab ujuda vastuvoolu

Meie haridus, teadus ja innovatsioon on maailma tipus. Meil on täiesti kindlasti olemas võime mõelda oma peaga, võime leida uudseid lahendusi, võime olla originaalne. Ma olen täiesti veendunud, et meil on ka jõudu ujuda vastuvoolu, kui meie siht on selge ja tegevukskava olemas. Ainus millest meil praegu veidi puudu jääb, on usk iseenesesse.

Et selle maa keel võiks jätkuvalt püsida maailma kõrghariduse absoluutses tipus, on vaja kõigepealt suhtumise muutust, ja seejärel konkreetseid samme selle tagamiseks.

Esiteks, ma olen väga nõus professor Margit Sutropiga, et kaotada tuleks seadusesäte, mis lubab bakalaureuse ja magistrikavadel vaid üht õppekeelt, sammuti on vaja anda ülikoolidele võimalus ka eestikeelsetel õppekavadel küsida õppemaksu.

Teiseks on vaja muuta ülikooli sees rahastamissüsteemi, et vabastada erialade areng laastavast turupainest. Riikliku õpperaha jagunemine erialade vahel peaks olema stabiiliselt fikseeritud ülikooli sees erialade vahel, tasulise õppe raha võib jääda liikuma turumajanduse seaduste järgi.

Kolmandaks tuleb leppida kokku, et mitte üheski õppekavas ei tohiks võõrkeelse õppe osakaal ületada teatud mahtu, kas see on kaks kolmandikku või kolm neljandikku, on arutelu koht. Igal juhul on täiesti ilmne, et praegustes magistrikavades on struktuurselt nii palju valikmooduleid ja vabaaineid, et erialaõpe ei kannataks vähemalgi määral, kui näiteks 24 ainepunkti oleks pühendatud eesti keele õppele ja eestikeelsele erialasele praktikale.

Kohustuslik eestikeelne osa igas võõrkeelses õppekavas tagaks ka selle, et eesti emakeelega üliõpilased omandaksid võime oma erialal eesti keeles suhelda ja kirjutada. Seda on vaja eeskätt eestikeelse üldhariduskooli õpetajaskonna ja koolikeele arenguks, aga ka selles, et suudaksime üldse kultuurrahvana toimida. Usun, et seda eesmärki on võimalik saavutada erialase eneseväljenduse kursuse, eestikeelse magistriseminari ja eestikeelse bakalaureuse- ja magistritöö kirjutamise nõudega eesti üldhariduskooli lõpetanud üliõpilastele.

Neljandaks, õppejõudude ja teadlaste töölevõtmisel tuleks lähtuda pikast perspektiivist, fokusseerides noortele annetele, võimaldades neil meie ülikoolis üles ehitada oma töörühm ja uurimissuund, pakkuda neile pikaajalist perspektiivi tõusta tippu just Tartus või Tallinnas. See võimalus peab sõltuma valmisolekust õppida mõistliku aja jooksul ära eesti keel, et osaleda ülikooli töös.

Loomulikult ei peaks need nõuded kehtima lühiajalise teadlasvahetuse või tähtajalise töötamise puhul – on täiesti loomulik, et ülikool on kakskeelne, ta on seda olnud läbi ajaloo ja peab selliseks ka jääma. Muidu ei ole teadusvahetus võimalik.

Ja selleks, et ülikool püsiks kakskeelsena on vaja need muutused ellu viia, aga mitte vähem tähtis pole ka muutus meie teadlaskonna suhtumises. Sest kui oleme oma mõttes hääletult alistunud, siis ei päästa ka administratiivsed abinõud.

Tänan tähelepanu eest!