Juhtkiri: tuleviku üle otsustame täna

Päeva karikatuur 15.04.2019. Foto: Urmas Nemvalts

Tuleviku ennustamine ajab inimesed alati elevusse. Olgu selleks siis prohvetlik ettekuulutus nagu piibli päevil. Või hoopis ennustus, mis põhineb kohvipaksul, taevatähtedel, kaartidel, seapõrnal või millelgi muul rikkalikke tõlgendus- ja olematuid tõendamisvõimalusi pakkuval meetodil.

Kuid tulevikku saab ennustada ka teisiti, rohkem või vähem teaduslikult. Hea on seda teha analoogiate abil: tuleb analüüsida minevikku ja olevikku ning teha selle põhjal tuleviku tarbeks järeldusi, millest on juba võimalik tuletada konkreetseid samme. Sageli nimetatakse sellist tegevust planeerimiseks.

Haridus- ja teadusministeerium ongi alustanud hariduse, teaduse, keele ja noortevaldkonna pikaajalist planeerimist aastateks 2021–2035. Täna toimub sel teemal visioonikonverents «Tark ja tegus Eesti 2035», kus otsitakse vastust küsimusele, millisteks muutusteks peab olema valmis Eesti haridussüsteem.

Mis saab, kui haridus ei vasta enam majanduse ootustele ja toodab inimesi, kes ei sobigi sellisesse majandusse? Või mis saab, kui tehnoloogiline innovatsioon tekitab vajaduse tööjõu järele, keda haridussüsteem ei oska või ei taha toota?

Neid küsimusi esitab tänases Postimehes Meie Eesti toimetaja Martin Ehala. Vestlusringist ettevõtjate ja ettevõtluskonsultandiga koorub välja, et vajatagu kolmekümne aasta pärast mistahes oskusi, annab tugev alusharidus inimesele eeldused hiljem vajadusel valutumalt ümber õppida. Märksõnaks on ka elukestev õpe. Et inimesed üldse tahaksid tegeleda vanuses 40+ ümberõppega, peavad kohanema ka haridusasutused. Kui keskealised õppurid tunnevad, et neid koheldakse koolis nagu teismelisi, pole neil tahtmist õpingutega jätkata.

Mida tugevam baasharidus ja laiem maailmanägemine, seda kergem on kohaneda.

Tänavu esimesse klassi minev laps läheb püsivalt tööle tõenäoliselt alles 12–15 aasta pärast. Meil ei ole ilmselt õrna aimugi, millised on siis tema konkreetsed tööülesanded, asudes ametisse kasvõi ehitaja või programmeerijana – ametinimetused jäävad, kuid kahtlemata muutub töö sisu. Võib-olla tundmatuseni. Ja seda mitte tosina aasta pärast, vaid võib-olla juba nüüd, mõne või mõneteise kuu pärast?

Selline ennustamine on meie riigile ja ühiskonnale korralik väljakutse. Samas on see hädavajalik, et Eesti suudaks ühiskonnana ja siinsed inimesed igaüks indiviididena püsida konkurentsis – teha kvaliteetsemat tööd ja saada selle eest paremat tasu. Kõik algab aga algusest. Mida tugevam baasharidus ja laiem maailmanägemine, seda kergem on kohaneda.

Hariduspoliitika ei tohi aga sündida ministeeriumi kabinetivaikuses. Selleks et teha õigeid otsuseid, tuleb protsessi enam kaasata tööandjate ja nende organisatsioonide esindajaid. See on kõige efektiivsem moodus, mis tähendab, et kaotsi läheb vähem inim- ja rahalist ressurssi. Ning loomulikult ka kõige kallimat ressurssi ehk aega. Seda ei saa mitte kunagi tagasi, seepärast kehtib hästi vanasõna «Üheksa korda mõõda ja üks kord lõika». Hariduses on hea mitu korda mõõta ja sellepärast on hea, et nendes diskussioonides löövad kaasa erinevate erialade inimesed, muuhulgas ettevõtjad ja tööandjad, kelle hääl võiks hariduse vallas kõvemini kosta.

PS! Visioonikonverentsi «Tark ja tegus Eesti 2035» esinejate hulgast ettevõtjaid ei leia.