Juhtkiri: Kõlvart peab valima

Mihhail Kõlvart Foto: Eero Vabamaegi/Postimees /

Keskerakonna ja Jüri Ratase viimase aja käitumist jälgides jääb mulje, et meie poliitilist võimu jagatakse nagu feodaalseid maatükikesi. Vasallid peavad pidudel vanduma senjöörile sõrmust suudeldes truudust, vastutasuks võivad nad saadud läänis aga valitseda, kuis süda lustib.

Kui Keskerakond alustas koalitsioonikõnelusi Eesti Konservatiivse Rahvaerakonnaga, olid paljud keskerakondlased selle vastu. Vastaste leeri kuulus ka eile Tallinna linnapeaks valitud Mihhail Kõlvart. «Tuleb tunnistada, et minu jaoks on koostöö nendega väga kaheldav,» kommenteeris Kõlvart veel kuu aega tagasi oma suhtumist EKREsse. Kõhklused hajusid aga kohe, kui Kõlvartile hakkas terendama Tallinna linnapea ametikoht, ning senine abilinnapea lubas hääletada sündiva kolmikliidu poolt. Meeri kaelakett on küll uhke, kuid sellega kaasneb ka vajadus selgitada oma valijatele oma EKREt puudutava meelemuutuse põhjuseid.

Aastaid Tallinnas abilinnapea ja linnavolikogu esimehena töötanud Kõlvarti jaoks oli linnapeaks saamine kahtlemata loogiline samm. Selle kasuks räägib nii pikaajaline töö pealinnas kui ka valijate ootused: eelmisel sügisel hääletas kohalikel valimistel tema poolt ligi 25 000 pealinlast.

See ei tulnud muidugi iseenesest ning Kõlvartist kui linnapeast rääkides ei saa mööda minna sellest, kuidas ta oli eelmisel sügisel enne valimisi Venemaa propagandakanali PBK eetris kõige sagedamini esinev Tallinna linnajuht. Ega ka sellest, kuidas 2012. aastal tõi kaitsepolitsei oma aastaraamatus välja selle, et Kõlvarti aktiivses tegevuses venekeelsete gümnaasiumide säilitamise nimel võib näha seoseid Venemaa kaasmaalaspoliitikaga. Möödunud nädalal avaldati aga Soraineni advokaadibüroo koostatud korruptsioonianalüüs, mis näitas, et Tallinn on toetanud kahel viimasel aastal enim Kõlvartiga seotud projekte.

Õhus on kartus, et jätkub kõik see, mille pärast jõuti hurjutada nii Taavi Aasa kui omakorda viimase eelkäijat Edgar Savisaart.

«Esimene eesmärk on hoida pealinna juhtides vähemalt sama taset kui Taavi Aas,» sedastas Mihhail Kõlvart siis, kui Keskerakonna juhatus kinnitas ta linnapeakandidaadiks. Vägisi tundub, et just see ongi teostunud ning Tallinna linnavõim ei vabane ega vabane segase majandamise ning kummaliste raha- ja võimusidemete ehk lihtsamalt öeldes korruptsiooni hõngust. Õhus on kartus, et jätkub kõik see, mille pärast jõuti hurjutada nii Taavi Aasa kui omakorda viimase eelkäijat Edgar Savisaart. Kas tõesti etendab Keskerakond uuenemist vaid Toompeal, all-linnas on aga vanad kombed ja töövõtted jätkuvalt au sees?

Iseenesest on Mihhail Kõlvartil ette näidata ka õnnestumisi, selgeid valikuid ja arusaamist heast majandamisest. Ühe näitena võib tuua 2017. aasta algul senise Tammsaare ja Vilde muuseumi ühendamisel loodud Tallinna Kirjanduskeskuse, mis aitas lahendada segased alluvussuhted seni Tallinna Linnamuuseumi alla kuulunud asutustega ning mille eest kirjandusrahvas on Kõlvartile siiani tänulik. Ja loomulikult väärib Mihhail Kõlvart tunnustust ka noortespordi edendajana.

Seega on vastne linnapea tegelikult suurepärases olukorras: uus amet annab talle mingis mõttes puhta lehe, võimaluse klaarida ära nii eelkäija(te) kui iseenda senises ametis tekkinud vead ning anda Tallinna arengule uus impulss, mida linn on juba ammu pikisilmi oodanud. Iseasi, kas ta seda võimalust ka kasutab.